Mis on ühist troopilisel rannal lebaval meritähel, kuulajaid eksitava sõnumiga motivatsioonilool, Eesti lastekodulastel ja Euroopa vabatahtliku tegevuse aastal? Kohe räägin.

Vabatahtliku tegevuse teemaga on viimastel kuudel enamik meist kokku puutunud. Kes ei teinud ise käsi mullaseks „Teeme ära“ talgutel, on vähemalt televiisori ees vedeledes saanud osa Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta ürituste kajastustest. Vabatahtlik töö annab kasulikke kogemusi, vahvaid tuttavaid ja võib pakkuda suurt rõõmu. Nii ongi. Taoliste üleeuroopaliste kampaaniate korraldamine koos võimaluse andmisega asi kohe ise omal nahal ära proovida on hea viis positiivsete ühiskondlike trendide loomiseks.

Igapäevases elus ei tohi siiski piirduda loosungite ja tegutsema tormamisega. Mõtelda on ka vaja. Ilma mõtlemiseta võib suurem kasu vabatahtlikust tegevusest ühiskonnale sündimata jääda. Rõõm tehtud tööst võib jääda ainult suminaks vabatahtliku kahe kõrva vahel.

Ilmselt on meist paljud mõnest eneseabiraamatust lugenud või õhinas motivatsioonikõneleja suust kuulnud järgnevat lugu noorest poisist. Tuletame selle korraks meelde.

Poiss jalutab liivasel ookeanirannal ja heidab vette tagasi mõõna ajal sinna päikese kätte kõrbema jäänud merikarpe.

Poisi juurde tuleb vanamees  ja küsib: „Miks sa seda teed?“

Kuuldes, et poiss tahab merikarpe päästa kuumuses ära kuivamise eest, hakkab vanamees irvitama ja viipab käega, näidates silmapiirini ulatuvat randa: „Siin lebab tuhandeid merikarpe! Kui palju sa ka ei pingutaks, jõuad neist päästa ainult imepisikese osa. Lõpeta parem ära!“

Alguses poiss ei vasta. Siis korjab ta maast järjekordse merikarbi, viskab selle merre ja pöördub naeratades vanamehe poole: „Aga tolle merikarbi elu ma suutsin päästa!“

Minu jaoks on see lugu pigem hoiatav kui innustav. See näitab ka vabatahtliku tegevusega kaasnevaid ohtusid. Pealehakkamine ja konkreetse asja ära tegemisele keskendumine on hea. Kui aga kõige selle juures üldse järele ei mõelda, jäävad ära tegemata palju olulisemad asjad.

Ehk saavutaks poiss palju rohkem, pannes koos külaelanikega rannale võrgu, mis takistaks merikarpide rannale uhtumist? Võib-olla ei tasugi ökoloogilise tasakaalu kujunemisse sekkuda? Ja äkki on suurimaks kohalikuks probleemiks hoopis lähedal toimuv ebaseaduslik metsaraie, mille lõpetamisele tasuks kogu oma energia pühendada?

Nende küsimuste selgeks mõtlemise asemel loobib poiss meritähti merre edasi ja kõik motivatsioonikoolitustel osalejad kiidavad takka: „Jah, ka igal pisimal muutusel on väärtus!“

Päriselus söövad suured negatiivsed muutused väikesed positiivsed muutused ampsti ära. Seda ka vabatahtlike töövõitude puhul. Seetõttu tasub vabatahtlikel enne tegutsema hakkamist küsida: „Kas ma teen ikka õiget asja?“ Vastuse saamiseks piisab enda harimisest. Räägi inimestega, surfa natuke internetis, mõtle kaasa – oledki haritum.

Toon ühe näite. Üheks populaarseimaks vabatahtlikuna panustamise valdkonnaks on Eestis vanemliku hoolitsuseta laste hoolekanne. Maakeeles: lastekodud. Ametlikus keeles: asenduskodud. Koguda  lastekodulastele riideid ja mänguasju. Küpsetada neile jõuludeks piparkooke. Ja nii edasi. Kõik vahvad vabatahtliku töö tegevused.

Piparkookide küpsetamine lastekodulastele on justkui ühe meritähe merre viskamine olukorras, kus samas ookeanirannas on naftakatastroof. Sest et – lastekodu on lapsele üles kasvamiseks olemuslikult ebasobiv paik.

Miks? Lastekodu personal võib teha tööd südamega ja professionaalselt küll. Remonditud ruumide põrandad võivad olla kaetud mänguasja- ja kompvekihunnikutega. Perekonnaga kaasnevaid turvalisi lähedussuhteid asendada on lastekodu tegevusmudelis siiski pea võimatu. Ilma lähedussuhete ja turvatundeta ei kasva laps reeglina endaga hästi toimetulevaks täiskasvanuks.

Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et lähedussuhete puudumine mõjutab negatiivselt laste  närvisüsteemi toimimist aju arengu kõige olulisemal perioodil. See toob kaasa füüsiliste, intellektuaalsete, käitumuslike, sotsiaalsete ja emotsionaalsete oskuste puudujääke ning aeglasemat arengut. Just seetõttu muutuvad paljud nendest, kes lapsena elu hammasrataste vahele jäänud, täiskasvanuna ise uute sotsiaalprobleemide tootjateks.

Keeruline ja kurb. Aga nii ongi. Mida saavad vabatahtlikud teha? Ikka pühenduda sellele, et võimalikult paljud vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsed jõuaksid uude oma peresse. Panustada tasub eelkõige nende organisatsioonide töösse, kes toetavad lapsendajaid. Samuti tasub teha riigi suunal lobitööd, et perepõhist hooldust (sh kasuperesid) toetataks rohkem.

Tänuväärseks algatuseks on ka praegu kujunev lastekodude sõprade klubide liikumine. Selle liikmeskond tahab sealsetele lastele pakkuda rohkem võimalusi kokkupuuteks reaalse eluga ning on kindlasti tulevaste kasuperede (s.t uute oma perede) kasvulava.

Seega tasub iga kord enne vabatahtliku töö tegemist end valdkonnaga kurssi viia. Kas sellel, mida teen, on päriselt ka väärtus? Või on mul võimalik midagi muud tehes veel paremini panustada? Enda jaoks läbi mõeldud tegevusest tuleb tegijale rõõmu ka rohkem. Ja ühiskonnale rohkem kasu. Ainult nii saavad Euroopa vabatahtliku aasta hüüdlaused tegelikkuseks.

Jaan Aps
Heateo Sihtasutuse toetusportfelli juht

P.S.  Vanemliku hoolitsuste laste valdkonnas toetab Heategu MTÜ Oma Pere ja SOS Lasteküla Eesti Ühingut.

Loo originaal ilmus 19. mail 2011 Euroblogis.