Antud artikkel ilmus veidi lühemana Eesti Päevalehels vastusena  Kadri Ibruse artiklile “Suur osa annetustest kulub abi laialijagamiseks”. Täismahus huvitavaid mõtteid loe altpoolt.

Viimases Ekspressis ilmunud Kadri Ibruse artiklist selgub, et suur osa heategevuslikest annetustest läheb nö üldkuludeks (palgad, reklaam jm). Positiivse näitena tuuakse välja kaks MTÜd, mis kogusid ja annetasid kumbki ca 5000 eurot kulutades sealjuures vaid 6 eurot. Üldkulude osakaal oleks justkui fondi edukuse/edutuse mõõdupuu, kuid selle kõrval on oluline ka abivajajateni jõudev absoluutväärtus. Mis kasu on madalatest üldkuludest, kui ka kogutud kogusumma jääb marginaalseks ning sellega ei suudeta piisavalt paljusid abivajajaid aidata. Ei ole õiglane võrrelda väikeseid perekondlikke MTÜsid, mis tegutsevad oma kindlas nišis, suurte sihtasutustega, mis artiklis väljatoodud kõrgetest üldkuludest hoolimata (või just tänu nendele kulutustele!) viivad abivajajateni igal aastal sadu tuhandeid eurosid.

Selleks, et tõesti midagi ühiskonnas paremaks muuta, suurelt ja silmnähtavalt, on tahes-tahtmata vaja palju tööd ja parajalt kulutusi. Näiteks reklaamkulutusi, mida äritegevuses peetakse investeeringuks lisamüügi saavutamiseks, ei tohiks ka heategevuse puhul raha raiskamiseks pidada. Vastupidi, reklaam on tihti ainus võimalus heategevusliku sõnumi tutvustamiseks laiemale üldsusele. Ideaalses maailmas jõuaks abi heategijatelt abivajajateni ilma liigse vahendamiseta, kuid paraku pole see reaalsuses nii lihtne.
Kindlasti on Eestis häid ja halbu näiteid heategevuse vahendamisest ning kahtlemata on veel palju arenguruumi, eriti kulutuste läbipaistvuse osas nagu Ibrus ka rõhutab. Samas viib üldistav kriitika heategevusfondide üldkulude suunal fookuse eemale kõige tähtsamalt küsimuselt – kuidas innustada inimesi üksteist aitama, üksteisest hoolima? Ibruse artikli pealkirja ja lühikokkuvõtte pealiskaudne lugemine võib anda hea vabanduse tulevikus raha annetamisest hoiduda. Siinkohal mõned näited Ekspress.ee kommentaaridest antud artiklile: „annetamisega tasub äärmiselt ettevaatlik olla,“ „need organisatsioonid on peaaegu kõik petturid,“ „vargaid on meil metsikult.“
Edukate heategevusorganisatsioonide (nt AIDS Ride) looja Dan Pallotta on tabavalt öelnud: „Meil on intuitiivne vastureaktsioon ideele, et keegi võiks teenida palju raha teisi inimesi aidates. Huvitaval kombel ei ole meil intuitiivset vastureaktsiooni sellele, kui inimesed teenivad palju raha teisi inimesi aitamata.“ Ehk siis äritegevusega raha teenimine on inimestele üldiselt vastuvõetav, kuid heategevusorganisatsioonides peaksid palgad olema minimaalsed. Heategevusfonde ei saa võtta kui eraldiseisvat süsteemi. Nad on osa tervest majandusruumist, konkureerides äriettevõtetega nii andekate töötajate leidmisel kui ka tarbija rahakulutusele.

Heategevusfondide ülesanne on inimesi, kellel on elus paremini läinud, annetama inspireerida. Ja seda mitte ainult üks kord aastas Jõulutunnelisse saadetud smsi näol, et saaks endale teleka ees rahulolevalt öelda: „olen hea inimene!“ Samal ajal aga meelitavad ettevõtted tarbijaid kokku ostma tohutul hulgal kingitusi, kodukaunistusi ja muid kaupu ning seejärel tõepoolest ei pruugigi jääda raha üle, et abivajajaid aidata. Arvestades kui palju on äriettevõtetel ressursse, oskusi ja võimalusi tarbija mõjutamiseks, on naiivne loota, et inimene läheb veebilehtedelt abivajajate kontakte otsima, et järjekordse tarbeeseme asemel hoopis heategevusele kulutada. Just selleks ongi vaja fondide üldkulusid ja just see ongi heategevusorganisatsioonide suurimaid väljakutseid – konkureerida muude kaupade ja teenustega tarbija rahakotisuu avamisel.
Arvan, et mitmed heategevusfondid ja muud mittetulundusühingud peaksid senisest palju rohkem raha kulutama. Sest nii nagu ärimaailmas toob iga õigesti investeeritud euro rohkem tagasi – nii peaks see olema ka heategevuses. Räägitakse, et Eesti inimestel pole kunagi ajaloos nii palju sääste olnud kui täna, kuid selge on see, et säästud on ühiskonnas väga ebaühtlaselt jaotunud. On inimesi, kellel tegelikult oleks võimalik teisi aidata, aga kes lihtsalt pole selle peale tulnud või pole selleks saanud piisavat tõuget.
Väikeseks tõukeks annetajatele: järgmine kord, kui tuleb tahtmine endale midagi ilusat lubada, proovige see sama summa hoopis mõnele abivajajale suunata. On nimelt leitud, et teistele kulutatud raha teeb meid õnnelikumaks kui enda peale kulutatud raha.
Heidi Reinson
TNS Emori uuringuekspert ja tarbijakäitumise õppejõud