Arhiiv ‘Koostööpartnerid’ rubriigi jaoks

Silmapaistvus ja läbimõeldud turunduselemendid ei ole vaid äriettevõtete pärusmaa. Ka kolmanda sektori organisatsioonid peavad äratama tähelepanu, et püstitatud ühiskondlikke eesmärke edukalt ja efektiivselt täita. Heategu käis külas hea partneri Bloomi hubases ja mõnusas kontoris, et neid lähemalt tundma õppida ja uurida, mis neid vabatahtliku tegevusega algust tegema ajendas.

Kes on Bloom Design ja kuidas Te Heateo juurde jõudsite?

Bloom on väike disainistuudio inimestega, kes meisterdavad mõtestatud professionaalset disaini. Alustasime tööd 2006. aastal, mil kokku tulid trükivaldkonnas tegutsevad professionaalid eesmärgiga asutada disainile suunatud ettevõte. Kuigi tollal tegelesime vaid trükidisainiga, oleme tänaseks palju arenenud ja sellest valdkonnast välja kasvanud. Nüüd aitame erinevatel firmadel luua kõiksugu disainilahendusi, olgu tegemist siis trüki-, veebi- või nn liikuva meediaga.

Heateo juurde jõudsime omal algatusel. Avaldasite artikli Eesti Kaubandus-Tööstuskoja uudiskirjas, mis meie tähelepanu köitis ja ühendust võtma innustas. Enamasti aga jõuavad igasugused heategevusele suunatud projektid meieni klientide kaudu.

Tavaliselt on kolmas sektor see, kes endale partnereid otsib, ning äriettevõtete poolseid algatusi ei ole palju. Olete edukas ja toimekas ettevõte. Miks otsustasite pro bono partnerlusega tegelema hakata just enda algatusel ja kas soovitaksite seda ka teistele?

Kui räägime konkreetselt Heateost, siis koostöö teiega tuli justkui loogilise sammuna. Disainivaldkond on väga vastutusrikas ja kõiksugu väiksemad asjad võivad ühiskonnas kaasa tuua suuri muutusi. Alati kui tegeleme projektidega, siis eelistame valida just selliseid lahendusi, mis lisaks sellele ühele kliendile võiksid kaasa tuua positiivseid muutusi ka kogukonnas. Heateo puhul oli selliseks stiimuliks võimalus aidata kaasa ühiskonnas olulise teema arutamise hõlbustamisele ja anda oma panus teie töösse.

Teine asi, mis meid heategevuse ja Heateo juurde tõi, oli soov ja võimalus õppida teie tegutsemisviisidest. Teie eestvedamisel toimuvad suuremad projektid ja algatused, mis võivad pakkuda inspiratsiooni ja võimalusi ka meie igapäevatöö edendamiseks ja suunata kommertstoodete valmimist.

Kindlasti on kõigil erasektori ettevõtetel kasulik teha head. Kui vaadelda seda teemat just disaini mätta otsast ja näha ühiskonnast tervikpilti, siis kõik elemendid on mingil viisil omavahel seotud. Isegi väiksem panus ühiskonna arengusse ja pisikesed heateod panevad nö tiigi lainetama. Tavaliselt tuleb headele tegudele kulutatud ressurss kaarega tagasi ka materiaalsele kasumile orienteerunud firmadele. Seega tasub kindlasti ära isegi väiksemamahuline panustamine ühiskonna kriitiliste probleemide lahendamisse.

Meie esimene koostööprojekt oli Arvamusfestival ja selleks puhuks välja töötatud flaierid. Kust saite inspiratsiooni ja kuidas teie tooted valmivad?

Ehk ma lõhun sellele küsimusele vastates muinasjutulist pilti disainerist kui loomeinimesest, kuna tegelikult tulevad need lahendused läbi töö ja katsetamise. Pärast mõtete jagamist, kokkuvõtmist ja idee teostust anname selle kliendile tutvumiseks ja tagasiside põhjal kujundame algse variandi ümber. See on tegelikult küllaltki pikk protsess, mis nõuab palju tööd ja vaeva.

Sotsiaalse innovatsiooni voldiku sünd algas just lähteülesande tõlgendamisega. Nimelt ei olnud eesmärk töötada välja pelgalt info jagamise materjali, vaid valminud visuaalist pidi saama platvorm, mis paneks inimesi teatud viisil tegutsema ja teatud asjade peale mõtlema. Antud hetkel siis sotsiaalsetele teemadele ja ühiskondlike probleemide lahendamisele.

Miks peaksid ka kolmanda sektori ettevõtted üldse panustama disainlahendustesse?

Disainilik lähenemine ei peitu kindlasti ainult visuaalses pooles.

Läbimõeldud disain võib teha sõnumi selgemaks, kuid ka teenuse paremaks ja organisatsiooni sisemise toimimise efektiivsemaks. Hea disaini tuumas on inimeste keskne mõtlemine. Kui näiteks on vaja valmistada postrit, siis kindlasti tuleks minna õue ja näidata seda inimestele, küsida nende arvamust. Seda mitte ainult visuaalse poole kohta vaid ka eesmärgi kohta – kas see tekitab neis soovi liituda, annetada ja aidata.

Me ise oleme kõige uhkemad projektide üle, kus jõuame koos kliendiga selgusele, et tegelikult ei ole tal vaja neid asju mida ta on tulnud meie juurde tegema. Meie usume, et hea disain on ennekõike eesmärgipärane. Seega puurime alati välja selle, mida ettevõtmisel tegelikult vaja on, et enda eesmärke täita. Näiteks logo uuenduse asemel klienditeeninduse parendamine või otsepostituse asemel ettevõtte tegevuse läbipaistvamaks muutmine. Pahatihti on probleemide põhjus hoopis mujal peidus ja need algavad juba ammu enne konkreetset disainlahendust.

Täname meie head partnerit Bloomi hea koostöö eest! Jääme huviga ootama edasist koostööd ja selle käigus sündinud uusi mõtteid. 

Heategu koostöös SEViga on alustamas oma portfelli kuuluvate organisatsioonide juhtidele mõeldud uuendusliku arenguprogrammiga. Uuenduslik on alustav arenguprogramm sellepoolest, et meile teadaolevalt kasutame Eestis meetodit action learning esimest korda. Meetodi valdaja ja sotsiaalse innovatsiooni uurija Rasmus Pedanik annab meetodist pikema ülevaate.

Action learning meetod on lähenemine, mida kasutatakse universaalselt nii inimeste arendamiseks, keeruliste probleemide lahendamiseks kui ka muudatuste juhtimiseks.Action learning on alguse saanud Suurbritanniast.

Action learning teooria ja epistemoloogilised seisukohad töötas algselt välja Reginald Revans (1907 – 2003), kes rakendas seda meetodit, et toetada organisatsioonide ja ettevõtluse arengut. Revans oli väga mitmekülgne inimene. Ta oli astrofüüsik, olümpiavõistleja, professor, haridusuuendaja, juhtimiskonsultant jne. Ta töötas Cambridge ülikooli teaduskonnas, kus samal ajal töötas viis Nobeli preemia laureaati. Nende tarkade meestega koos töötades õppis ta „kahtlemise“ ja küsimuste esitamise kunsti. Palju mõjutusi meetodi väljatöötamiseks sai ta väidetavalt juba varases nooruses, millel tema isa uuris RMS Titanicu katastroofi põhjuseid. Revans uskus ise kindlalt, et soorituste tulemuslikkuse võti ei seisne “ekspertide” nõuannetes, vaid inimestes endis. Selle uskumuse tulemusena ta töötaski välja action learning meetodi kui protsessi, milles osaleja õpib oma tegevustest ja kogemustest koos kaaslastega väikestes rühmades, mida kutsutakse inglise keeles „set“.

Mis asi siis ikkagi on action learning?

Action learning on tulemuslik õppeprotsess, kus osalised õpivad tegutsedes ja tegevuse üle reflekteerides ja mida kasutatakse universaalselt nii inimeste kui organisatsioonide arendamiseks ja muudutuste juhtimiseks. Action learning on väidetavalt üks kuluefektiivsemaid inimeste arendamise ja probleemide lahendamise meetodeid, mida kasutavad väga erinevad organisatsioonid üle maailma, näidetena võib tuua General Electricu, Hyundai, Coca-Cola, Walt Disney, MIT jt.

Kuidas action learning toimub? 

Action learning meetodi sisuks on väike rühm (4-8 inimest) kolleege/juhte, kes kohtuvad regulaarselt eesmärgil õppida ja lahenda reaalseid probleeme. Kohtumistel peegeldatakse teiste rühma liikmete küsimuste abil oma otsuste ja tegevuste üle ja õpitakse oma ning teiste mõtlemisest, tegutsemisest ja kogemustest. Kohtutakse tavaliselt kaks korda kuus üheksa kuni viieteistkümne kuu jooksul. Ühel kohtumisel pühendatakse ühele osalisele/probleemile u 50 minutit. Action learning lähtub sellest, et inimesed õpivad kõige paremini reaalseid probleeme lahendades (tegutsedes) ja neid peegeldades. Iga rühma liige toob rühma kaasa oma kõige „põletavama“ probleemi, millele ta lahendust ei tea.

Probleemid, mida rühmas uuritakse on nö „nõiutud probleemid“ (wicked problems), millele ei ole üheseid lihtsaid lahendusi. Rühma kohtumise eesmärk on leida sellele probleemile uus loov lahendus. Pärast lahenduseni jõudmist võtab rühma liige vastutuse, et ta ka selle lahenduse ellu viib. Järgmisel korral räägib rühma liige teistele oma tegutsemise tulemustest. Kui probleem on lahendatud, võetakse ette järgmine „põletav“ probleem jne. Sedasi käituvad kõik rühma liikmed.

Revans on väitnud, et õppimist ei toimu ilma tegutsemiseta. Just reaalsete probleemide lahendamise tõttu on action learning väga praktiline. Siinkohal olgu veel mainitud, et on olemas väga erinevaid action learning vorme ja võimalusi, kuidas seda metoodikat kasutada, meie kasutame „klassikalist“ või algupärast lähenemist. Kuigi action learning metoodika on oma olemuselt lihtne, siis tulemused ei tule kergelt. Action learning kohtumised vajavad korraliku ettevalmistust ja läbiviimist vastava juhendaja poolt (set advisor) ning osalejatelt pühendumust.

Action learning meetodi õppeprotsess hõlmab: 1) tõsist probleemi, mis on oluline, kriitiline, ja tavaliselt keeruline, 2) mitmekesist probleemide lahendamise meeskonda või “rühma” (ingl. „set“), 3) protsessi, mis edendab uudishimu, uurimist ja reflektsiooni, 4) nõuet, et rääkimine muutub tegevuseks ja lõpuks probleemi lahenduseks ja 5) pühendumist õppimisele. Lisaks sellele, et action learning on väga praktiline, arendab see metoodika eelkõige inimesi. Peamiseks kasuks on oma teadmiste avardumine võimelike tõlgendus- ja käitumisviiside suhtes, mis aitab inimestel saavutada paremaid tulemusi ja teha paremaid otsuseid.

Action learning arendab:

1. loovust ja kriitilist mõtlemist;

2. keeruliste probleemide lahendamise oskust;

3. inimeste juhtimisoskusi;

4. meeskonda ja koostööd (team bulding);

5. oskust viia organisatsioonis ellu muudatusi.

Heateo ja Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (SEV) poolt algatatud action learning piloot-arenguprogramm kestab osalistele 9 kuud, mille jooksul kohtutakse 2 korda kuus. Pilootprogramm hõlmab ka organisatsioonide ja inimeste arengu hindamist, et selgitada meetodi mõju. Organisatsioonide tulemusnäitajaid aitab hinnata Jaan Aps ja osaliste arengut hindab Fontes.

Lisaks mõju hindamisel uuritakse põhjalikult ka seda, et mis takistab ja soodustab „rühmades“ uue lahenduste ellu viimist. Viimast uuringut juhendab Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm.

Action learning meetodi pilootprojekti toetavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Heateo toetaja Fontes.Kellel on huvi uurida edasi, mis asi action learning on, siis soovitame vaadata Michael Marquardt´i tutvustavat videoloengut: https://www.youtube.com/watch?v=ZtVG8kF8qf4.

Margus Uudam: Kas on võimalik, et fundamentaalsed lahendused võiksid esmalt alata iseendast?

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava avab 16. augustil Arvamusfestivalil teema, mis otsib omanikku ja lahendajat ühiskondlikele probleemidele. 

Oma mõtteid jagas meiega üks esinejatest – Margus Uudam, Heateo kaasamõtleja ja Ambient Sound Investment riskikapitali investeeringute juht:

Olen laeval, teel Helsinkisse. Kell on 8.30 ja mu ees on alkoholireklaam. Lükates selle ka kõige kaugemasse lauanurka, on ta ikkagi 30 cm kaugusel. Kui võtan 4cl’i koos hommikukohvi ja shokolaadiga, saan odavamalt.

Ühiskondlik probleem on olukord, mis on osa või enamuse inimeste poolt mittesoovitav. Kas Eesti kuulumine maailma alkoholitarbimise eliidi hulka on meie ühiskondlik probleem? Paljud ettevõtted, restoranid ja kohvikud teevad oma põhilise kasumiosa alkoholimüügist. Liigsest alkoholi tarbimisest kasvavad ravimite müük ja ravimitootjate börsiaktsiad, kuhu on investeeritud ka meie pensioniraha. Kasvavad tööhõive ja palgad.

Mitmed ettevõtted, kes võidavad alkoholimüügist, toetavad poliitikuid. Võimule saamiseks ja jäämiseks on poliitikutel raha vaja. Kas selline mudel võimaldab meil näha ühiskondlikke probleeme adekvaatselt ja neile sisulisi, mitte näilisi lahendusi leida? Massimeedia ja propaganda on Ameerikas defineeritud juba ühiskondliku probleemina. Ei soovita, et ühiskond näeks kõiki probleeme nii nagu nad on.

Kes põhjustab ühiskondlikke probleeme? Kas see võib olla teadlikult või mitteteadlikult igaüks meist? Mina? Alkoholi liigtarbimine hargneb ämblikuvõrguna laiali suureks hulgaks kulukateks ühiskondlikeks probleemideks – tervis ja meditsiin, liiklusõnnetused, allpool vaesusepiiri elavad pered, väärastunud eeskuju lastele.

Kes lahendab ühiskondlikud probleemid? Kas piisab, kui ütlen, et olen oma maksud maksnud ja las riik rabeleb? Võimalik, et samal ajal ise jätkates probleemide süvendamist, nii eraisiku või ettevõttena. Kas on võimalik, et fundamentaalsed lahendused võiksid esmalt alata iseendast? Ja kui oma prügi on sorteeritud, liigne alkohol kapist välja visatud, rämpstoit menüüst välja visatud, sportimas käidud ja lastega mängud mängitud, võiks kaaluda teistele appi minekut?

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) koostöös Heateo Sihtasutusega kutsub vabaühendusi osalema sotsiaalse innovatsiooni konkursil, mis otsib uuenduslikke ja senisest efektiivsemaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele.

„Nagu Silicon Valley-tüüpi keskused otsivad ja toetavad peamiselt tehnoloogilist innovatsiooni, siis meie otsime sotsiaalset innovatsiooni, ehk siis uusi lähenemisi-lahendusi, mis aitaksid tulemuslikult lahendada ühiskondlikke probleeme“ selgitas Heateo Sihtasutuse tegevjuht Maris Ojamuru.

Algatust, mis pakub innovaatilist lahendust ühiskondlikule murekohale ja on jätkusuutlik, toetatakse 20 000 euroga. Lisaks rahalisele toetusele saavad elluviijad aasta jooksul sisulist nõu ja abi Heateo Sihtasutuselt ning Heateo professionaalsetelt vabatahtlikelt.

Projekte ootame avalikes huvides tegutsevatelt kodanikualgatuslikelt mittetulundusühingutelt või sihtasutustelt.

Konkursi tähtaeg on 16. oktoober kell 15.00. Täpsemad tingimused leiab KÜSKi kodulehelt www.kysk.ee/sotsiaalneinnovatsioon

KÜSK on siseministri valitsemisalasse kuuluv organisatsioon, mille eesmärgiks on toetada vabaühenduste arengut ja tugevdada kodanikuühiskonda. Aastate jooksul on erinevate konkursside ja taotlusvoorude raames arendatud sadade vabaühenduste võimekust ning toetatud kodanikualgatuslikke ettevõtmisi üle Eesti.

2003. aastal loodud Heateo Sihtasutus toetab suure ühiskondliku mõjuga algatuste arengut ning edendab sotsiaalse innovatsiooni ja strateegilise filantroopia valdkondi Eestis. Heateo Sihtasutus on tugevaks aidanud mitmed ettevõtmised nagu SOS Lasteküla, Uuskasutuskeskus, Noored Kooli, Kiusamisvaba Kool ja mitmeid teisi.

Lisainfo:
Mari-Liis Dolenko, KÜSKi vabaühenduste toetusprogrammi juht
Tel 6 556 423
mariliis@kysk.ee

###
15.-16. augustil Paides toimuval Arvamusfestivalil pakub samal teemal mõtete vahetamise võimalust Sotsiaalse innovatsiooni lava.

Rasmus Rask: Eesti vabaühenduste sektor on veel sellises faasis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni laval arutatakse 16. augusti õhtu hakul, kas Eesti vabaühendused on täna altid uuenduslikke lahendusi looma-rakendama ning kelle abist oleks seejuures palju kasu. 

Oma kogemust jagas meiega üks esinejatest, sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Sa oled koos Kristi Liivaga toonud maale sotsiaalset innovatsiooni, olid üks Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programmi käivitajatest Eestis. Kuidas see teoks sai?

Aastate eest sain raamatust „Kuidas muuta maailma“ enda jaoks olulise põhimõtte: kui tahad mingit olulist muudatust ühiskonnas ellu viia, siis vajad nii tugevat ideed, tugevat teostajat kui ka head lahendust. Ei piisa ühest, kõik kolm peavad olema. Lisaks olen senisest kokkupuutest vabaühendustega õppinud, et seda ei saa kokku panna, vaid asjad hakkavad tööle õige koosluse väljakujunemisel.

KiVa käivitaski mitmete asjade kokkulangemine. Tunnetasime, et sotsiaalne nõudlus probleemi lahendamiseks on olemas. Midagi juba toimetati, näiteks Lastekaitseliit rakendas lasteaedades Taanist pärinevat Sõber Karu programmi, kuid koolidele suunatud lahendused olid puudulikud. Kokku said kujunev ühiskondlik pinnas ning minu ja Kristi isiklik motivatsioon rakendada Eestis välismaal toiminud lahendust.

Aga ma oleks ettevaatlik innovatsiooni-mõiste kasutamisel, see tundub terminina väga pretensioonikas. Minu arvates peabki sotsiaalne ettevõtlikkus pakkuma just uusi lahendusi ja sotsiaalne innovatsioon ei ole väärtus või eesmärk iseenesest. Ma ei näe siin ka suurt erinevust tavapärasest ettevõtlusest, kus tuleb konkreetses turusituatsioonis leida konkreetsele probleemile sobiv lahendus.

Kas uued lahendused ongi mõistlik tuua sisse välismaalt, et mitte ise leiutada jalgratast?

Lahenduse otsinguil peab eelkõige mõtlema, mis annab parima tulemuse. Kui mingi lahendus on Rootsis või Soomes edukas olnud, siis võib olla mõistlik seda ka Eestis rakendada. Samas välismaa eeskujude puhul peab olema valmis selleks, et mudel ei tarvitse meil nii hästi töötada. Teiste mudel on vaid toorik, mille tööle rakendumine sõltub kohalikest oludest ja tiimi võimekusest, kas ja kuidas suudad selle ellu viia. Näiteks Uuskasutuskeskuse loomise eel käisime Inglismaal tutvumas väga eduka Oxfami mudeliga ning hiljem rakendasime seal nähtut, aga vaid osaliselt.

KiVa puhul oleme seetõttu algusest peale tugevalt kommunikeerinud, et viime praegu läbi KiVa pilootprogrammi – tahame Soomes töötanud mudeli üksühele ära proovida. Sellega ei anna me veel lubadust, et see meil pikaajaliselt sama hästi töötab.  Nüüd, kus pilootaasta on läbi, võime öelda, et Soome mudel on hea. Samas õppisime, et parimate tulemuste saamiseks tuleb Eesti koole programmiks põhjalikumalt ette valmistada, kui seda Soomes tehakse.

Enne KiVa rakendamist oli ka laual, et loome nullist ise mingi lahenduse – võtame ülikooli ja haridusasutused juurde ning hakkame tegema. Samas maailma ja Euroopa kontekstis on Eesti vabaühenduste sektor veel sellises faasis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Kuidas Sinu kogemuse põhjal uuenduslikke lahendusi Eestis vastu võetakse, missuguseid rakendusprobleeme oled kohanud?

Minu hinnangul toimib hästi see, kui inkubaatoriosa on eraalgatuslik – veavad aktiivsed kodanikud, vabaühendused – aga tehtud piisavalt professionaalselt, et vajadusel saaks riik lahenduse mingil hetkel teenusena üle võtta. Meie olime vähem kui aastaga valmis pilootprogrammi läbi viima, samas kui ministeeriumites oli KiVa maaletoomisest räägitud juba mitu aastat.

Meil oli praktiliselt palju kasu Heateo käivitustoest. Saime Kristiga esimesel aastal projekti panna umbes veerandi oma ajast. Samas Heateo portfellijuht Birgit panustas mingil perioodil palju rohkem ja täitis sisuliselt projektijuhi rolli. Kui organisatsioonil sellist tuge ei ole, siis on eelarvesse vaja arvestada projektijuhi tasu, mille meie saime aga muudesse arendustegevustesse suunata.

Eks uute algatuste puhul on kõige olulisem küsimus, kes selle kinni maksab? Meil oli usk, et hakkame tegema, teeme korralikult ja küll siis leiame pikaajalise rahastuse. Selle taga on eelkõige meie üle 10-aastane sotsiaalse ettevõtluse ja minul ka Uuskasutuskeskuse käivitamise kogemus. Meie pagasiga on uut algatust kindlasti kergem luua, kui noortel, kes vajavad veel rohkem sihikindlust oma asja ajamisel, et toetuse lumepall veerema lükata.

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

Annika Lepp: Organisatsiooni suuremate eesmärkide täitmisesse hästi kaasatud “vabatahtlikest” ja “heategijatest” saavad osalejad.

Heateo Sihtasutuse ja EMSL-i koosmõtlemise tulemusena jõuab 15. augustil Vabakonna lavale heategemise kergust ja raskust avav arutelu.

Loomakaitsevaldkonna vaadet avas meile üks esinejatest, Annika Lepp (MTÜ Loomus):

On hea meel tõdeda, et koostöö erinevate vabaühenduste ja ettevõtete vahel tiheneb aasta aastalt. Koostöö, mida silmas pean, ei ole enam pelgalt valdkonnapõhine (mis on samuti viimastel aastatel tublisti hoogustunud), kuid kogemusi vahetatakse ka organisatsioonijuhtimise küsimustes (sh fundraising, turundus, sise- ja väliskommunikatsioon, ressursside planeerimine jne). Näiteks on vabaühendusi erinevate oma ala spetsialistidega edukalt kokku viinud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.

Samas on võimalusi koostööks palju ja täna neid võimalusi veel ei kasutata. Kardan, et küsimus pole mitte soovimatuses aidata, vaid pigem pole ettevõtted kursis sellega, millist abi heategevusorganisatsioonidel tegelikult vaja on või milline on abistamise puhul vastastikune kasu. Üllatuseks võib ehk tulla, et raha ei olegi alati kõige ihaldatum abi. Vahel on rohkem kasu asjalikust konsultatsioonist või toodetest-teenustest. Võimaluste tutvustamisel saavad ja peaksidki vabaühendused ise aktiivsemad olema. Ilmselt ongi võtmeküsimuseks ettevõtetele kaasalöömise võimaluste väljatöötamine ja teavitamine.

Eraisikutest annetajad ja vabatahtlikud jagunevad laias laastus kaheks: need, kes abistavad pisteliselt, toetades eelkõige konkreetseid projekte ja need, kes abistavad regulaarselt, olles kas püsiannetaja või nö püsivabatahtlik. Kuigi organisatsioonile on hädavajalikud mõlemat tüüpi kaasalööjad, siis jätkusuutlikkuse ja pideva tegevusvõimekuse tagamiseks otsitakse tikutulega taga just teist tüüpi abistajaid.

Näiteks loomakaitsevaldkonnas annetavad inimesed meelsamini ühe konkreetse looma raviarvete tasumiseks kui laiaulatusliku teavitustöö tegemiseks, kampaania korraldamiseks või seadusloomes osalemiseks. Seetõttu on raskemas olukorras need loomakaitseorganisatsioonid, kes tegelevad loomade probleemide vahendamise ja loomade abistamisega laiemal tasandil.

Oma vajaduste kommunikeerimisel näen mina suurimat rolli eelkõige abivajavatel organisatsioonidel enestel. Fundraising ehk rahakogumine ja vabatahtliku tegevuse arendamine on organisatsiooni võimekuse ja jätkusuutlikkuse garantii. Seda on näiteks paljud loomadega tegelevad ühingud kindlasti taibanud, sest nende kodulehti või sotsiaalmeedia lehekülgi sirvides leiab info nii ühe kui ka teise abistamisvõimaluse kohta üsna hõlpsasti üles.

Loomakaitsevaldkonnas on näha, et need inimesed või ettevõtted, kes abistavad organisatsiooni selleks, et osaleda olulistes protsessides ja aidata ühingul täita seatud eesmärke, on püsivamad kui need, kes teevad seda mõnel teisel põhjusel. Esimesed on üldiselt teadlikumad, pühendunud ja proaktiivsed. Nemad on mäed, kes lähevad ise Muhamedi juurde.

Tegelikult ongi ju enamik tõhusaid vabaühendusi loodud selleks, et ühiskonnas on mingi probleem, mis vajab lahendamist. Need on reeglina seesugused probleemid, millega riik piisava vastutustundega ei tegele või oluliseks ei pea. Seetõttu võiks ju mõelda, kas selliste probleemidega tegelevate organisatsioonide abistajad on “vabatahtlikud” ja “heategijad” või pigem osalejad?

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

Maire Milder: Tihtipeale algatavad laiema mõjuga projekte just töötajad ning sel juhul on äärmiselt oluline, et ettevõtte juhtkond toetab ja tunnustab seda.

Heateo Sihtasutuse ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lavale astuvad 16. augusti pärastlõunal Eesti ettevõtjad, kes arutlevad enda rolli üle ühiskondlike muutuste ellukutsumisel ja toetamisel.

Heateo päevikuga jagas oma mõtteid üks arutlejatest – Maire Milder, Baltika Grupi juhatuse liige, Eesti Disainikeskuse nõukogu liige ning Rocca al Mare Kooli vanematekogu aktiivne liige.

Kumb on ühe ettevõtte jaoks olulisem – teha igapäevatööd inimestest ja keskkonnast hoolides või võtta laiem vastutus ühiskondlike probleemide lahendamisel?

Kõik algab pihta ikka organisatsioonist, kus inimene töötab. Kas ta tunneb end seal hästi? Kas ta tunneb, et teeb väärtuslikku tööd? Kas tal silmad säravad?

Inimesed peavad esmalt ise oma tööga rahul olema, siis saavad nad ka laiemalt panustada. Näiteks meil oli mõni aeg tagasi ettevõttes oma päevahoiu lasteaed. On oluline, et firma on paindlik ja tuleb oma inimesele vastu. Antud näite puhul ei kaota väikelapse vanematest töötaja ära sidet töökohaga, samuti ei kaota oma professionaalsust. Veel näide: Baltikas toimusid ettevõttes kohapeal joogatunnid ning inimesed, kes seda soovinud olid, ei pidanud eraldi kuhugile trenni minema.

Seejärel saab vaadata laiemat pilti. Ükski ettevõtte ei tegutse ju vaakumis – ta tegutseb konkreetses keskkonnas ning need teemad ja küsimused, mis puudutavad laiemat keskkonda, on alati mõjutamas ka iga ettevõtet, kes selles tegutseb. Ettevõtte juhid peavad tajuma, mis ühiskonnas toimub – tuleb näha suuremat pilti, selles toimuvat märgata. Samal ajal on üks oluline asi, mida iga ettevõte teha saab – toetada oma inimesi, julgustada neid laiemalt ühiskonda panustama. Tihtipeale algatavad laiema mõjuga projekte just töötajad ning sel juhul on äärmiselt oluline, et ettevõtte juhtkond toetab ja tunnustab seda. On väga oluline oma kolleege kuulata ning tajuda, milline on meelsus ja vajadus.

Kuidas hindad Eesti ettevõtete panust ühiskondlike murekohtade lahendamisel täna?

Meil on väga palju huvitavaid projekte Eestis, aga mulle tundub, et neist ei räägita piisavalt palju. Paljud olulised neist on jäänud teatud huviringkonna projektideks, ei oma laiemat kõlapinda.

Selleks, et ärisektor oleks nende heade ideede taga, peaks tegema ärisektoriga tööd ja neid süsteemselt panustama kutsuma. Kes on selle töö tegijad ja kutsujad täna? Kuidas see info liigub koordineeritumalt ärisektorisse? Siin on kindlasti veel arenguruumi. Ma olen kindel, et firmadel on huvi ja sotsiaalset tahet seda teha. Aga nad ei taju, et see on üks kasutamata võimalus, sest nad lihtsalt ei tea neist projektidest, algatustest ja võimalustest. Kui oleks olemas süsteemsemalt erasektorit kaasav algatus, siis oleks kergem erinevatel osapooltel ühiselt tajutud kitsaskohtade lahendamiseks kokku tulla.

Sageli täna vast ka ettevõtted ei oska näha teisi panustamisvõimalusi peale raha. Meie sellekohane kogemus ja kultuur on alles kujunemas. Ettevõtted peaksid kaasa minema nende üleriigiliste algatustega, kus neil on võimalik oma spetsiifilist kogemust jagada. Oma teadmise ja kogemuse laiemal jagamisel on suur väärtus.

Kus sellised Eesti elu edendavad ideed sünnivad?

Kõik algab ikkagi inimestest, kes tahavad asju paremaks teha. Ettevõtted ise ei tee asju. Inimesed neis ettevõtetes teevad. Tihtipeale kuuluvad need samad inimesed erinevatesse organisatsioonidesse. Kindlasti julgustan ma teisi ettevõtjaid aktiivselt ühiskondlike algatuste juures olema, näiteks läbi Heateo SA võrgustiku. Kui küsida, kus on täna Eestis aktiivsel inimesel võimalus kaasa mõelda ühiskonnas üles tõstatatud probleemidel, siis minu meelest neid vestlusringe ja organisatsioone on pigem vähe, aga mulle tundub, et neid tuleb üha juurde. Hakatakse aru saama, et ükski ettevõte ei jää puudutamata laiemalt ühiskonnas toimuvast. Targem on olla selle aktiivne, teadlik ja panustav osa.

Arvamusfestivali moodi arutelud panevadki asjad liikuma – soovin jõudu tegijatele ja tõsine tunnustus kõikidele ettevõtetele, kes tänaseks juba asjaga kaasa on tulnud!

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

Jaan Aps: Kui juba maailma „päästma“ hakkad, siis kasuta tööriistana sotsiaalset ettevõtlust!

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava Arvamusfestivalil kutsub 16. augusti õhtupoolikul viimase teemana kaasa mõtlema sotsiaalse ettevõtluse olevikule ja võimalustele Eestis.

Teema sissejuhatuseks jagame siinkohal ühe vestluses osaleja, Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimehe Jaan Apsi mõtteid.

Kas sotsiaalne ettevõtlus päästab maailma?

Sotsiaalne ettevõtlus on üks väga hea viis maailma paremaks muutmise teel, sest ta ühendab endas kaht olulist poolt. Esiteks väga selge eesmärk selles osas, mida täpselt paremaks muuta soovitakse. Seda sõltumata valdkonnast, sest ühiskondlikke vajadusi on väga suur hulk alates hetkel väga aktuaalsest erivajadustega inimeste tööhõivest kuni näiteks venekeelsete inimeste suurema kaasamiseni ühiskonda. Teisalt on sotsiaalse ettevõtluse näol tegemist kapitalistlikus ühiskonnas elujõulise rahastusmudeliga, kus enamus rahast tuleb toodete või teenuste müügist. Reeglina ei ole erinevad ühiskonda paremaks muuta tahtvad algatused väga elujõulise rahastusega, sõltudes projektidest või heategevusest. Tegemist on pigem ühekordsete tegevuste jadaga, mis ei ole pikas perspektiivis nii mõjus. Seetõttu on minu kindel soovitus – kui juba maailma „päästma“ hakata, siis kasutades tööriistana sotsiaalset ettevõtlust.

Kuidas saab ikkagi head tahet ja rahateenimist ühte patta panna?

Ühiskondlike probleemide lahendajatel on täna hulk väärtuseid, mida nad tõlgendavad viisil, mis tegelikult ei aita nende ühiskondlike probleemide lahendamisele kaasa või isegi halvendavad olukorda. Näiteks on Eesti ühiskonnas levinud hoiakud, et heategevus peaks põhinema vabatahtlikul tööl ja kogukonna panustamisel. Kui keegi hakkab selle eest juba palka saama, tundub asi kahtlane. See ei puuduta ainult sotsiaalseid ettevõtteid, vaid väga paljusid vabaühendusi. Samas kui tegelikult on mõne probleemi ära lahendamiseks või tõhusaks leevendamiseks vaja kõrge professionaalsusega inimesi, kes pingutavad selle nimel vähemalt kaheksa tundi päevas väga heade juhtidega väga heades meeskondades. Loomulikult on ka erandlikke puhtalt vabatahtlikke liikumisi, kuid enamus nende tegevustest jääb ühekordseteks. Näiteks lastekodude aitamise aktsioonid – kui ühel aastal viia lastele kingitusi, siis järgmisel aastal ootavad lapsed sama, aga aitajad ei leia selleks aega või raha. Sotsiaalne ettevõte toetab ühiskondlike probleemide lahendamist ettevõtlustulu teenimisega, seega on neil vähemalt osaliselt või mõnel juhul ka täielikult võimalik katta kogu eelarve ära.

Võiks küsida ka hoopis niipidi – kas sotsiaalne ettevõtlus ei peaks muutuma üheks ettevõtluse kuldstandardiks? Loomulikult on oluline koht ka projektirahastusel ja vabatahtlikul liikumisel, aga kuidas need organisatsioonid ikkagi tagavad, et nad järgmisel aastal uksi kinni ei pane ja nende tegevusvõimekus säilib viie järgmise aasta jooksul. Vähem kui viie aastaga ühtegi probleemi ära ei leevenda. Pigem võiks projektiraha ja heategevust kasutada sotsiaalsete ettevõtete alustamiseks ja arendamiseks. Sageli on sotsiaalsete ettevõtete ärimudelid sellised, et kuigi nad suudavad maksta oma töötajatele palka ja suunata raha oma eesmärgi täitmisesse, siis arendus-või laienemisraha neil pahatihti ei jätku.

Mida Eesti ühiskond sotsiaalsetelt ettevõtetelt ootab?

Eesti ühiskond ei oska praegu sotsiaalsetelt ettevõtetelt midagi oodata, sest ühiskond ei ole veel teadvustanud, milline oluline roll võiks neil olla. Mida ühiskonnaliikmed saavad ise anda, et neil oleks võimalik sotsiaalsetelt ettevõtetelt rohkem oodata? Ühelt poolt võiksid nad tarbijatena otsida üles sotsiaalsete ettevõtete tooted-teenused, alustades näiteks meie kodulehelt www.sev.ee.

Teisalt tuleks neil olla sotsiaalsete ettevõtete suhtes kahepidiselt nõudlikud tarbijad – nõuda kvaliteetseid tooteid-teenuseid ja kontrollida, kas on olemas info, kuhu tarbijalt laekuv raha ikkagi läheb. Kui sotsiaalsed ettevõtted saavad ühiskonnas tuntumaks, ongi oluline nõue neile läbipaistvus. Kui tooted-teenused on sama hinnaga või isegi kallimad kui tavapärasel äriühingul, siis on oluline näidata, mida selle rahaga tehakse. Siin on ka tarvis ühiskonna liikmeid selles osas harida, et sotsiaalsele ettevõttele müügist laekuv raha ei pea minema otse abivajajatele – näiteks haavatavad sihtrühmad vajavad midagi enamat kui lihtsalt raha, palju väärtuslikum on palgaliste professionaalide tugi.

Kindlasti saavad kodanikud küsida enne valimisi ja valimiste vahelisel perioodil samu küsimusi nii riigiametnike kui poliitikute käest – millised on need tegevusmudelid, mida maksumaksja raha eest toetatakse, mis peaksid meie elu paremaks tegema?

Kokkuvõttes on sotsiaalsete ettevõtete sektoril teatud ootuseid ühiskonnale enne, kui ühiskonna ootused sotsiaalsete ettevõtete sektori suhtes kõrgemaks saavad tõusta.

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

Heateo Sihtasutus alustas juunis Teenusedisaini pilootprogrammiga – kasutades disainmõtlemist, aitame avalikke teenuseid osutavatel vabaühendustel oma teenuseid analüüsida ning kliendisõbralikumaks ja efektiivsemaks kujundada. 2015. aasta jaanuarini kestvat programmi teostame professionaalsete teenusedisainerite – Jannus Jaska ja Hannes Seebergi – abiga.

Sarnaselt ärisektorile soovivad ka vabaühendused tegutseda tulemuslikult ja pakkuda oma sihtrühmale kliendikeskseid, kvaliteetseid teenuseid, kuid oma tegevuse analüüsiks jääb igapäevaste teenuste pakkumise kõrvalt tihti aega väheks. Nii võivad ka tugevamad vabaühendused vajada oma teenuste ülevaatamisel aegajalt välist abi.

Seetõttu on 2014. aastal Heateo juures käivitunud sotsiaalse innovatsiooni projekti üks oluline osa teenusedisaini pilootprogramm, mille käigus aitame koostöös siseministeeriumi ja professionaalsete teenusedisaineritega 8 vabaühendusel oma teenused üle vaadata ja uuendada.  Otsime disainmõtlemise, teenusedisaini tööriistade ja koosloome abil parimat viisi nende sihtrühmade probleemide leevendamiseks-lahendamiseks. Seejuures on äärmiselt oluline on tuua avalike teenuste puhul tagasi keskmesse teenuse sihtrühm, et nii vabaühendus kui ka ametnik saaks selgema kliendiperspektiivi.

 3.juunil avaseminariga käivitunud teenusedisaini programmi eesmärgiks on, et meil oleksid:
– võimekamad ja nutikamad teenuste kujundajad ning osutajad
– kvaliteetsemad, kliendikesksemad, ressursisäästlikumad ja innovaatilisemad teenused

Programmis osaleb 6 sotsiaalteenuseid ja 2 haridusvaldkonna teenuseid osutavat vabaühendust:

• MTÜ Abikäsi – erivajadustega inimeste tööhõive, sh erivajadustega inimeste väljaõpe, töökeskus, tööturule vahendamine;
• SOS Lasteküla Eesti Ühing – peretugevdamisprogramm vähekindlustatud peredele;
• SA Kiusamise Vastu – ennetustöö ning kiusamisjuhtumite lahendamise mudeli rakendamine;
• Noored Kooli – õpetaja-ja liidrioskuste programm noortele õpetajatele;
• MTÜ Eluliin – prostitutsiooni kaasatud isikutele ja inimkaubandusohvritele suunatud nõustamisteenused ja varjupaigateenus;
• Tähtvere Avatud Naistekeskus – nõustamisteenused ja varjupaigateenus lähisuhtevägivalla ohvritele ning ohvrite lastele;
• Puuetega Laste Tugikodu Päikesekiir – raske-ja sügava puudega laste lapsehoiuteenus;
• SA Autistika – täiskasvanud autistide päevakeskus.

Igal osalejal on protsessi toetav oma tugiisik ja kaasatud on vastava teenuse avaliku sektori esindajad, kokku 16 pühendunud ametnikku Sotsiaalministeeriumist, Haridus- ja Teadusministeeriumist, Töötukassast, Sotsiaalkindlustusametist, Tallinna Linnavalitsusest.

Juunis esimest korda kohtunud meeskonnad teevad suve jooksul usinalt kodutööd, et siis augustis jõudsalt töötubadega alustada. Vahekokkuvõtteid saame teha oktoobris, millest ka Heategu läbi oma kanalite teada annab.

Taustaks, et samalaadsest disain-lähenemisest on juba olemas edukas näide ärisektorist Disainibuldooseri näol. Kaheaastane projekt viis kokku disainerid ja Eesti ettevõtted ning tõestas, et teadlik disaini kasutamine kasvatab käivet ja loob lisandväärtust. Vaata ka: http://www.disainikeskus.ee/index.php/et/ettevotjale/disainibuldooser

Sotsiaalse innovatsiooni teema ja teenusedisaini pilootprogrammiga seotud küsimuste korral võta ühendust: Merlin Sepp, Heateo sotsiaalse innovatsiooni suuna juht, merlin@heategu.ee, tel 53 016 866.

Heateo poolt kokkukutsutud võrgustik alustas tööd sotsiaalse innovatsiooni alase teadlikkuse tõstmiseks ning uuenduslike praktikate levitamiseks ja juurutamiseks.
26. mail toimunud avakohtumisel osales 14 teemaga tegelevat inimest kümnest erinevast organisatsioonist.

Avakohtumise eesmärgiks oli saada ülevaade, kuidas keegi sotsiaalse innovatsiooni vallas juba tegutseb. Heateo sotsiaalse innovatsiooni suunajuhi Merlin Sepa poolt koordineeritud võrgustiku laiem eesmärk on koondada ja jagada infot, teadmisi ning teha koostööd valdkonna arendamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks. (Sissejuhatus teemasse: http://www.heategu.ee/merlin-sepp-veab-heateos-sotsiaalse-innovatsiooni-suunda/)

„Oleme Eestis praegu seisus, kus sotsiaalsest innovatsioonist tuleb võimalikult palju rääkida, mõistet selgitada ning teadmisi jagada. Eesmärgiks on, et see mõiste ei oleks võõras ja hirmutav rahastajatele, poliitika kujundajatele, ametnikele, vabaühendustele ning nähtaks selles potentsiaali teha asju paremini – leida paremaid lahendusi sotsiaalsetele probleemidele. Tuleb koguda ja jagada valdkonna-probleemi-lahenduse keskselt, et avada uuenduslikke lahendusi ja nende väärtust parimal moel. Sellele saavad hästi kaasa aidata võrgustiku liikmed kui sotsiaalse innovatsiooni saadikud,“ võttis Merlin Sepp kohtumise arutelusid kokku. „Alustame oma võrgustiku liikmetega, kuid tahame jõuda sektorite ja valdkondade vahelise koostööni ning tulevikus võiks uuenduslike lahenduste otsimine olla juba ka osa kooliõppest.“

Võrgustiku avakohtumisel alustati arutelu teemadel:
1) Kus ja kuidas tekitada loovaid lahendusi – kuidas kaasata olemasolevaid või luua uusi inkubaatoreid, mõttetalguid, ideelaboreid? Kes avab inimestes loovuse? Kas on olemas valmisolek võtta vastu uusi ideid, lahendusi?

2) Kuidas viia sotsiaalse innovatsiooni alast teadmist, riskijulgust avalikku sektorisse? Kuidas käivitada koosloomet – probleemi/lahenduse sihtrühma ja teiste osapoolte kaasamist lahenduse väljatöötamiseks?

3) Kuidas lahendus ellu jääb? Kuidas piloodist saab püsiv muutus? Milline peab olema toetav ökosüsteem?

„Avalikesse teenustesse innovatsiooni toomiseks käivitas Heategu juuni alguses teenusedisaini pilootprogrammi – rakendame disainmõtlemist avalikke teenuseid pakkuvate vabaühenduste teenuse kujundamiseks. Meie juhtimisel käivitub suve lõpus sotsiaalse innovatsiooni blogi, mis võimaldab laiemalt jagada nii Eesti kui maailma lugusid ja kogemusi, haarata erinevaid inimesi,“ avas Merlin konkreetsemaid lähiaja plaane. „Samuti valmistame koostöös KÜSK-iga ette sotsiaalse innovatsiooni konkurssi Eestis. Levitame ka teadmist üle-euroopaliste, rahvusvaheliste konkursside kohta nagu Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni võistlus ja Euroopa Investeerimispanga konkurss. Juba järgmisel aastal võiks olla Eestist mitmeid edukaid osalejaid!“

Kõiki uuendushuvilisi ootame aga Arvamusfestivalile, kus Heategu paneb koos heade sõpradega püsti sotsiaalse innovatsiooni lava! Vaata lähemalt: http://www.arvamusfestival.ee/kavad-ja-sundmused-2/

Järgmine võrgustiku kohtumine toimub septembris Tartus, võõrustajateks on Domus Dorpatensis, sotsiaalse ettevõtluse inkubaator SEIKU ning Tartu Ülikooli Sotsiaalsete praktikate ja sotsiaalse innovatsiooni uurimisrühm.

Sotsiaalse innovatsiooni teema ja võrgustikuga seotud küsimuste korral võta ühendust:
Merlin Sepp, Heateo sotsiaalse innovatsiooni suunajuht, merlin@heategu.ee, tel 53 016 866

Sotsiaalse innovatsiooni võrgustiku avakohtumisel osalesid:
Veiko Lember, Piret Tõnurist – Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut
Triin Vihalemm – Tartu Ülikooli sotsiaalsete praktikate ja sotsiaalse innovatsiooni uurimisrühm
Hille Hinsberg – Poliitikauuringute Keskus Praxis
Jaan Aps, Rasmus Pedanik – Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik
Maris Ojamuru, Merlin Sepp – Heateo SA
Aveli Ainsalu – Siseministeerium
Piret Potisepp – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Rait Kuuse – Sotsiaalministeerium
Agu Laius, Mari-Liis Dolenko - Kodanikuühiskonna Sihtkapital
Kristina Mänd – Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit