Arhiiv ‘Heateo päevik’ rubriigi jaoks

Teist aastat Eestimaa südames peetud Arvamusfestival andis huvilistele võimaluse kaasa rääkida, jagada arvamusi ja arutleda neile olulisematel teemadel, sealhulgas vahetada mõtteid sotsiaalse innovatsiooni küsimustes. Üle 4000 külastajat kohale meelitanud arvamuspidu on nüüdseks läbi saanud ja on sobiv aeg üle vaadata arutelude kõige olulisemad ja meeldejäävamad mõtted Vabakonna lavalt ja laupäeval sotsiaalse innovatsiooni lavalt, kus arutleti sotsiaalse innovatsiooni olemuse, sotsiaalse ettevõtluse arengusuundade ja erinevate sektorite koostöövõimaluste üle.

Arutelu eriti heast heategevusest

Esimene arutelu leidis aset reedel Vabakonna laval ja oli seotud heategevusega Eesti ühiskonnas – mis takistab heategijal head teha? Vestluse juhatas sisse Heateo SA partneri Maarja Oviir-Neivelti välja toodud fakt, et kuigi Eesti näol on tegemist küllaltki noore riigiga, oleme siiski uuringute järgi üha sagedasemad heategijad. Tänu sellele arengule on inimesed ka teadlikumaks muutunud – Margus Saar osutas, et üha rohkem soovitakse teada, kes ja kuidas annetatud raha kulutavad. Seeläbi jõudsid arutelus osalejad olulise möödarääkimiseni ühiskonnas – kuigi keerulised probleemid vajavad heade ja professionaalsete töötajate panust, eeldab enamik annetajatest, et head tuleb kolmandas sektoris teha vabatahtlikult. Seetõttu jõuavad selgitamata ja saatanlikuks peetavad „tegevuskulud“ ka aeg-ajalt meediaveergudele. Samamoodi toodi arutelu käigus välja ka üldise usalduse probleem—inimesed tunnetavad ühiskondlikke probleeme, ent ei usalda ega tunne nendega tegelevaid algatusi.

Lahendusena pakuti välja, et annetuste kogumisest huvitatud vabaühendused peaksid oma tegevust põhjalikumalt selgitama ja kommunikeerima. Hea näitena toodi välja näiteks Pardiralli, mis tõmbas inimesi nii avameelse suhtluse kui ka väga ägeda turundusideega, või Hooandja, mis on väga edukalt suutnud sõnastada ja populariseerida väljendi „hoogu andma“.

Üles kerkis ka ettevõtete ja heategevusorganisatsioonide koostöö, mille puhul soovitati hoiduda nende vastandamisest—ei ole olemas „heategijaid“ ja „pahategijaid“ ning ettevõtete tegevusel võib olla ühiskonnale suur positiivne mõju. Ent selleks et ettevõtete ja vabasektori koosmõju oleks suurem, on ka üksteise huvidega arvestamine oluline.

Olgugi et heategevuse maine tõstmist peeti oluliseks, oli osalejatel raske enda tegevust heategevusena mõtestada—teen lihtsalt seda, mida õigeks pean. Samuti leiti, et ehk vajaks heategevuse mõiste uut sisu või vajaksime ühiskondlike probleemide lahendamisele hoopis teist mõistet kui heategevus.

Arutelust jäi tervikuna kajama mõte, et hea heategija võiks tegeleda sellega, millesse ta usub ja sellisel juhul ka olla oma tegevuses stabiilsem—püsiannetaja, koostööpartner või pikemaajalisem vabatahtlik. 

Ühiskondlikud probleemid – kõigi lahendada

Sotsiaalse innovatsiooni lava esimene arutelu keskendus sotsiaalprobleemide ja nende lahendamise vastutusele. Peamiselt arutleti teemal, kui palju peaksime pöörama tähelepanu ühiskondlike probleemide mõju hindamisele ja kas üldse peaksime ühiskondlikke probleeme tähtsuse alusel järjestama. Kõlama jäi siiski arvamus, et ühiskondlikud probleemid on niivõrd erinevad ja erineva tähtsusega väga paljudele osapooltele, et nende järjestamine olulisuse järjekorras ei ole mõistlik.

Samuti toodi välja erinevate sektorite koostöö olulisus – just nagu sotsiaalsete probleemide lahendamisel ei saa vaadata vaid äriettevõtete poole, ei saa vaadata ka ainuüksi riigi poole. Arutelu muutus küllaltki kirglikuks ja emotsionaalseks, kui jõudis poliitika ja ühiskondlike probleemide seotuse analüüsimiseni. Kuna valijaid kõnetavad pigem toetuseid puudutavad teemad ehk kellel kui palju toetusi tõstetakse, siis on ka poliitmaastikul kerge mööda vaadata sügavamatest sotsiaalsetest probleemidest, nt narkomaaniast või alkoholismist. Neid vaadeldakse ühiskonnas tihti kui kriminaal- või õiguskorra probleemidena, mitte sotsiaalprobleemidena. Teeme Ära algataja Eva Truuverk osutas, et oodatust suuremat rolli mängib kolmas sektor, kes koondab just neid probleeme lahendada soovivaid inimesi ja ressursse.

 Laupäevase teise arutelu käigus keskenduti ärisektori vastutusele sotsiaalsete probleemide lahendamisel. Osalejad olid üldiselt ühel meelel, et eelkõige on ettevõtete vastutus teha vastutustundlikult oma põhitegevust. Nagu ka eelnevas arutelus välja toodi, siis sotsiaalsete probleemide lahendamist ei saa panna ärisektori kohustuseks, küll aga peaksid erinevad osapooled nende lahendamisel koostööd tegema. Enamasti oldi arvamusel, et ettevõtted peaksid panustama oma kompetentsi piires – tegelema teemadega, mis on nende äritegevusega seotud. Sealjuures jõuti üksmeelele, et eriti oluline on panustada hariduse valdkonda. Näiteks Aku Soraineni arvates peaksime panustama hariduse, innovatsiooni ja ettevõtlikkuse valdkonda, mille tulemusena paljud sotsiaalsed probleemid lahenevad iseenesest.

Üha olulisem on koostöö

Vabaühendusi ja sotsiaalset innovatsiooni puudutav arutelu keskendus paljuski erinevate osapoolte rollidele innovatsiooni tekitamisel. Esmalt avati sotsiaalse innovatsiooni mõiste, mis on lühidalt kokku võttes küllaltki lihtne – leida uutmoodi lahendusi olemasolevatele ühiskondlikele probleemidele. Arutelus osalejad olid enamasti ühel meelel, et innovaatilised lahendused ei pruugi olla globaalses mõttes uued – need võivad olla näiteks uued Eesti kontekstis või olla innovaatilised probleemi lahendusmeetodi poolest. Seepärast ei ole midagi halba selles, kui teistest riikidest „varastatakse“ häid mudeleid. Näiteks Heateo SA tegevjuhi Maris Ojamuru sõnul on praeguse ühiskonna kontekstis innovaatiline see, et mitu erinevat sektorit teevad probleemide lahendamiseks üha enam koostööd. Hea näitena tõi ta välja SPIN programmi, millesse on kaasatud kõik sektorid.

EMSL-i ja Uuskasutuskeskuse nõukogu liige Rasmus Rask tõi välja, et lisaks riigile (kes võib olla liiga jäik) ja ettevõtetele (kes võivad olla liiga enesekesksed) on ühiskondlike probleemide lahendamiseks vaja kolmanda sektori inimesi, keda motiveerib ühiskondlik kasu. Ka kolmas sektor vajab heade ideede elluviimiseks teistega koostööd.

Samas leidsid osalejad, et enamasti tulevad uued lahendused pigem ärisektorist, mille liikmed tegutsevad vabatahtlikena ja kellel on kirg teatud probleemi lahendamise vastu. Osa kolmandast sektorist on muutunud mugavaks – vabaühendustel ei ole pidevat survet areneda, samas kui ärisektoris on see konkurentsi olukorras elutähtis. Vestluse lõpetas arutelu juht Kristina Mänd tsitaadiga, milles Vincent van Gogh’l õnnestub tabada sotsiaalse innovatsiooni olemust: „Suured asjad ei sünni ainult impulsi mõjul; nad sünnivad paljude omavahel seotud ja kokkutoodud väikeste asjade järgnevusena“.

Sotsiaalne ettevõtlus kui innovaatiline lähenemisviis– arutelu sotsiaalse ettevõtluse üle

Alustuseks palus arutelujuht Mart Kuusk igal osalejal jagada oma määratlust või definitsiooni sotsiaalsest ettevõtlusest, mis aitaks publikul paremini selle eesmärki mõista. Näidetena toodi sageli välja just erivajadustega inimeste tööhõivega tegelevad ühendused, seda kindlasti ka päevakajalise töövõimereformi tõttu, millest rääkis teistest esinejatest enam Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof. Helju tõi välja, et kuigi võib sotsiaalse ettevõtte teenus olla turuhinnast kallim, käib toote ja teenusega kaasas tarbijale lihtsasti mõistetav lisaväärtus. Sellega seonduvalt räägiti ka üldisemalt sotsiaalsete ettevõtete vajadusest olla tulevikus praegusest läbipaistvamad ja enda mõju rohkem selgitada.

Sotsiaalsest innovatsioonist kokkuvõtlikult – teenäitaja uuenduslike lahendusteni

Sotsiaalne innovatsioon peitub loomingulistes ning uusi väärtusi loovates lahendustes ühiskondlikele probleemidele. Sotsiaalselt innovaatilistel lahendustel on pikaajaline inimeste heaolu tõstev mõju ja Eestis on täna väga palju valdkondi, mis on sellest puudutatud. Näidetena võib välja tuua ka Arvamusfestivalil välja tootud algatused nagu haridusprogramm Noored Kooli, mis töötab parema hariduse nimel, koolikiusamise ennetamisega tegelev Kiusamisvaba kool (KiVa) ja spordil põhinev ennetusprogramm SPIN, mille eesmärgiks on ennetada noorte riskikäitumist spordi kaudu. Heateo sooviks on, et selliseid uuenduslikke lahendusi oleks rohkem.

Arvamusfestivalil arutleti palju selle üle, kes peaksid vastutama sotsiaalsete probleemide lahendamise eest. Sealjuures tõdeti, et nüüdisajal ei ole ühe asutuse või inimese võimuses üksi ühiskonna probleeme lahendada. Seepärast on oluline, et nii riik, äriettevõtted kui vabaühendused, eesotsas Heateoga panustaksid oma võimaluste piires uute lahenduste leidmisele. Loota võib, et juba järgmisel Arvamusfestivalil  saab vahepeal käivitatud uutest innovaatilistest lahendustest veelgi rohkem rääkida.

Silmapaistvus ja läbimõeldud turunduselemendid ei ole vaid äriettevõtete pärusmaa. Ka kolmanda sektori organisatsioonid peavad äratama tähelepanu, et püstitatud ühiskondlikke eesmärke edukalt ja efektiivselt täita. Heategu käis külas hea partneri Bloomi hubases ja mõnusas kontoris, et neid lähemalt tundma õppida ja uurida, mis neid vabatahtliku tegevusega algust tegema ajendas.

Kes on Bloom Design ja kuidas Te Heateo juurde jõudsite?

Bloom on väike disainistuudio inimestega, kes meisterdavad mõtestatud professionaalset disaini. Alustasime tööd 2006. aastal, mil kokku tulid trükivaldkonnas tegutsevad professionaalid eesmärgiga asutada disainile suunatud ettevõte. Kuigi tollal tegelesime vaid trükidisainiga, oleme tänaseks palju arenenud ja sellest valdkonnast välja kasvanud. Nüüd aitame erinevatel firmadel luua kõiksugu disainilahendusi, olgu tegemist siis trüki-, veebi- või nn liikuva meediaga.

Heateo juurde jõudsime omal algatusel. Avaldasite artikli Eesti Kaubandus-Tööstuskoja uudiskirjas, mis meie tähelepanu köitis ja ühendust võtma innustas. Enamasti aga jõuavad igasugused heategevusele suunatud projektid meieni klientide kaudu.

Tavaliselt on kolmas sektor see, kes endale partnereid otsib, ning äriettevõtete poolseid algatusi ei ole palju. Olete edukas ja toimekas ettevõte. Miks otsustasite pro bono partnerlusega tegelema hakata just enda algatusel ja kas soovitaksite seda ka teistele?

Kui räägime konkreetselt Heateost, siis koostöö teiega tuli justkui loogilise sammuna. Disainivaldkond on väga vastutusrikas ja kõiksugu väiksemad asjad võivad ühiskonnas kaasa tuua suuri muutusi. Alati kui tegeleme projektidega, siis eelistame valida just selliseid lahendusi, mis lisaks sellele ühele kliendile võiksid kaasa tuua positiivseid muutusi ka kogukonnas. Heateo puhul oli selliseks stiimuliks võimalus aidata kaasa ühiskonnas olulise teema arutamise hõlbustamisele ja anda oma panus teie töösse.

Teine asi, mis meid heategevuse ja Heateo juurde tõi, oli soov ja võimalus õppida teie tegutsemisviisidest. Teie eestvedamisel toimuvad suuremad projektid ja algatused, mis võivad pakkuda inspiratsiooni ja võimalusi ka meie igapäevatöö edendamiseks ja suunata kommertstoodete valmimist.

Kindlasti on kõigil erasektori ettevõtetel kasulik teha head. Kui vaadelda seda teemat just disaini mätta otsast ja näha ühiskonnast tervikpilti, siis kõik elemendid on mingil viisil omavahel seotud. Isegi väiksem panus ühiskonna arengusse ja pisikesed heateod panevad nö tiigi lainetama. Tavaliselt tuleb headele tegudele kulutatud ressurss kaarega tagasi ka materiaalsele kasumile orienteerunud firmadele. Seega tasub kindlasti ära isegi väiksemamahuline panustamine ühiskonna kriitiliste probleemide lahendamisse.

Meie esimene koostööprojekt oli Arvamusfestival ja selleks puhuks välja töötatud flaierid. Kust saite inspiratsiooni ja kuidas teie tooted valmivad?

Ehk ma lõhun sellele küsimusele vastates muinasjutulist pilti disainerist kui loomeinimesest, kuna tegelikult tulevad need lahendused läbi töö ja katsetamise. Pärast mõtete jagamist, kokkuvõtmist ja idee teostust anname selle kliendile tutvumiseks ja tagasiside põhjal kujundame algse variandi ümber. See on tegelikult küllaltki pikk protsess, mis nõuab palju tööd ja vaeva.

Sotsiaalse innovatsiooni voldiku sünd algas just lähteülesande tõlgendamisega. Nimelt ei olnud eesmärk töötada välja pelgalt info jagamise materjali, vaid valminud visuaalist pidi saama platvorm, mis paneks inimesi teatud viisil tegutsema ja teatud asjade peale mõtlema. Antud hetkel siis sotsiaalsetele teemadele ja ühiskondlike probleemide lahendamisele.

Miks peaksid ka kolmanda sektori ettevõtted üldse panustama disainlahendustesse?

Disainilik lähenemine ei peitu kindlasti ainult visuaalses pooles.

Läbimõeldud disain võib teha sõnumi selgemaks, kuid ka teenuse paremaks ja organisatsiooni sisemise toimimise efektiivsemaks. Hea disaini tuumas on inimeste keskne mõtlemine. Kui näiteks on vaja valmistada postrit, siis kindlasti tuleks minna õue ja näidata seda inimestele, küsida nende arvamust. Seda mitte ainult visuaalse poole kohta vaid ka eesmärgi kohta – kas see tekitab neis soovi liituda, annetada ja aidata.

Me ise oleme kõige uhkemad projektide üle, kus jõuame koos kliendiga selgusele, et tegelikult ei ole tal vaja neid asju mida ta on tulnud meie juurde tegema. Meie usume, et hea disain on ennekõike eesmärgipärane. Seega puurime alati välja selle, mida ettevõtmisel tegelikult vaja on, et enda eesmärke täita. Näiteks logo uuenduse asemel klienditeeninduse parendamine või otsepostituse asemel ettevõtte tegevuse läbipaistvamaks muutmine. Pahatihti on probleemide põhjus hoopis mujal peidus ja need algavad juba ammu enne konkreetset disainlahendust.

Täname meie head partnerit Bloomi hea koostöö eest! Jääme huviga ootama edasist koostööd ja selle käigus sündinud uusi mõtteid. 

Heategu koostöös SEViga on alustamas oma portfelli kuuluvate organisatsioonide juhtidele mõeldud uuendusliku arenguprogrammiga. Uuenduslik on alustav arenguprogramm sellepoolest, et meile teadaolevalt kasutame Eestis meetodit action learning esimest korda. Meetodi valdaja ja sotsiaalse innovatsiooni uurija Rasmus Pedanik annab meetodist pikema ülevaate.

Action learning meetod on lähenemine, mida kasutatakse universaalselt nii inimeste arendamiseks, keeruliste probleemide lahendamiseks kui ka muudatuste juhtimiseks.Action learning on alguse saanud Suurbritanniast.

Action learning teooria ja epistemoloogilised seisukohad töötas algselt välja Reginald Revans (1907 – 2003), kes rakendas seda meetodit, et toetada organisatsioonide ja ettevõtluse arengut. Revans oli väga mitmekülgne inimene. Ta oli astrofüüsik, olümpiavõistleja, professor, haridusuuendaja, juhtimiskonsultant jne. Ta töötas Cambridge ülikooli teaduskonnas, kus samal ajal töötas viis Nobeli preemia laureaati. Nende tarkade meestega koos töötades õppis ta „kahtlemise“ ja küsimuste esitamise kunsti. Palju mõjutusi meetodi väljatöötamiseks sai ta väidetavalt juba varases nooruses, millel tema isa uuris RMS Titanicu katastroofi põhjuseid. Revans uskus ise kindlalt, et soorituste tulemuslikkuse võti ei seisne “ekspertide” nõuannetes, vaid inimestes endis. Selle uskumuse tulemusena ta töötaski välja action learning meetodi kui protsessi, milles osaleja õpib oma tegevustest ja kogemustest koos kaaslastega väikestes rühmades, mida kutsutakse inglise keeles „set“.

Mis asi siis ikkagi on action learning?

Action learning on tulemuslik õppeprotsess, kus osalised õpivad tegutsedes ja tegevuse üle reflekteerides ja mida kasutatakse universaalselt nii inimeste kui organisatsioonide arendamiseks ja muudutuste juhtimiseks. Action learning on väidetavalt üks kuluefektiivsemaid inimeste arendamise ja probleemide lahendamise meetodeid, mida kasutavad väga erinevad organisatsioonid üle maailma, näidetena võib tuua General Electricu, Hyundai, Coca-Cola, Walt Disney, MIT jt.

Kuidas action learning toimub? 

Action learning meetodi sisuks on väike rühm (4-8 inimest) kolleege/juhte, kes kohtuvad regulaarselt eesmärgil õppida ja lahenda reaalseid probleeme. Kohtumistel peegeldatakse teiste rühma liikmete küsimuste abil oma otsuste ja tegevuste üle ja õpitakse oma ning teiste mõtlemisest, tegutsemisest ja kogemustest. Kohtutakse tavaliselt kaks korda kuus üheksa kuni viieteistkümne kuu jooksul. Ühel kohtumisel pühendatakse ühele osalisele/probleemile u 50 minutit. Action learning lähtub sellest, et inimesed õpivad kõige paremini reaalseid probleeme lahendades (tegutsedes) ja neid peegeldades. Iga rühma liige toob rühma kaasa oma kõige „põletavama“ probleemi, millele ta lahendust ei tea.

Probleemid, mida rühmas uuritakse on nö „nõiutud probleemid“ (wicked problems), millele ei ole üheseid lihtsaid lahendusi. Rühma kohtumise eesmärk on leida sellele probleemile uus loov lahendus. Pärast lahenduseni jõudmist võtab rühma liige vastutuse, et ta ka selle lahenduse ellu viib. Järgmisel korral räägib rühma liige teistele oma tegutsemise tulemustest. Kui probleem on lahendatud, võetakse ette järgmine „põletav“ probleem jne. Sedasi käituvad kõik rühma liikmed.

Revans on väitnud, et õppimist ei toimu ilma tegutsemiseta. Just reaalsete probleemide lahendamise tõttu on action learning väga praktiline. Siinkohal olgu veel mainitud, et on olemas väga erinevaid action learning vorme ja võimalusi, kuidas seda metoodikat kasutada, meie kasutame „klassikalist“ või algupärast lähenemist. Kuigi action learning metoodika on oma olemuselt lihtne, siis tulemused ei tule kergelt. Action learning kohtumised vajavad korraliku ettevalmistust ja läbiviimist vastava juhendaja poolt (set advisor) ning osalejatelt pühendumust.

Action learning meetodi õppeprotsess hõlmab: 1) tõsist probleemi, mis on oluline, kriitiline, ja tavaliselt keeruline, 2) mitmekesist probleemide lahendamise meeskonda või “rühma” (ingl. „set“), 3) protsessi, mis edendab uudishimu, uurimist ja reflektsiooni, 4) nõuet, et rääkimine muutub tegevuseks ja lõpuks probleemi lahenduseks ja 5) pühendumist õppimisele. Lisaks sellele, et action learning on väga praktiline, arendab see metoodika eelkõige inimesi. Peamiseks kasuks on oma teadmiste avardumine võimelike tõlgendus- ja käitumisviiside suhtes, mis aitab inimestel saavutada paremaid tulemusi ja teha paremaid otsuseid.

Action learning arendab:

1. loovust ja kriitilist mõtlemist;

2. keeruliste probleemide lahendamise oskust;

3. inimeste juhtimisoskusi;

4. meeskonda ja koostööd (team bulding);

5. oskust viia organisatsioonis ellu muudatusi.

Heateo ja Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku (SEV) poolt algatatud action learning piloot-arenguprogramm kestab osalistele 9 kuud, mille jooksul kohtutakse 2 korda kuus. Pilootprogramm hõlmab ka organisatsioonide ja inimeste arengu hindamist, et selgitada meetodi mõju. Organisatsioonide tulemusnäitajaid aitab hinnata Jaan Aps ja osaliste arengut hindab Fontes.

Lisaks mõju hindamisel uuritakse põhjalikult ka seda, et mis takistab ja soodustab „rühmades“ uue lahenduste ellu viimist. Viimast uuringut juhendab Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm.

Action learning meetodi pilootprojekti toetavad Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Heateo toetaja Fontes.Kellel on huvi uurida edasi, mis asi action learning on, siis soovitame vaadata Michael Marquardt´i tutvustavat videoloengut: https://www.youtube.com/watch?v=ZtVG8kF8qf4.

Tutvustasime vabakonna suvekoolis McKinsey võimekuse hindamise tööriista (capacity assessment tool), mille abil oma organisatsiooni seisu hinnata, selle abil muutusi planeerida ja jälgida nende õnnestumist. Otse loomulikult pole McKinsey CAT mingi imetööriist ja ühestki metoodikast on vähe kasu, kui seda ei kasutata eesmärgipäraselt, mõistlikus mahus, süstemaatiliselt ja püsivalt.

McKinsey mudeli funktsioone selgitava esitluse Heateo portfellijuhi Pirkko Valge poolt leiad siit. Heateo poolt eesti keelde tõlgitud McKinsey CAT tööriista aga siit.

Inglisekeelne tööriist on kättesaadav siit.

Head analüüsimist!

Heateo SA korraldab vabaühenduste juhtidele sotsiaalse disaini õpitoa, kus õpetatakse ühiskondlike probleemide lahendamiseks kasutama sotsiaalse disaini tööriistu. Saadud oskused aitavad vabaühendustel edukamalt osaleda Eesti esimesel sotsiaalse innovatsiooni konkursil.

Õpituba on mõeldud neile, kellel on olemas idee ning soovivad õpitoas seda edasi arendada, sh

• kuidas paremini selgitada välja oma sihtrühma probleemid/ vajadused,
• kuidas leida nendele probleemidele/ vajadustele uued loovad lahendused.

Töötoa viivad läbi Merlin Sepp (Heateo SA), Diana Tamm (MTÜ Mondo) ja Piret Jeedas (MTÜ Ruumiloojad).

Õpituba toimub 25. septembril Telliskivi Loomelinnakus, kell 10-16.30.

Anna oma osalemissoovist teada hiljemalt 18. septembriks siin.

Kuna kohtade arv on piiratud, siis kehtib põhimõte, kes ees, see sees. Osalemine on vabaühendustele tasuta.

Sotsiaalne disain (social design, human-centered design (for social innovation), design to improve life) ehk disainiprotsessi kasutamine sotsiaalprobleemidele lahenduste otsimisel on maailmas viimase 15 aasta jooksul järjest enam hoogu kogunud. Disainereid on kaasatud eakatele suunatud sotsiaalpoliitika planeerimisse, kuritegevuse vähendamise planeerimisse, koolitoidu atraktiivsemaks muutmisse, arengumaade kogukondade probleemide lahendamisse ja paljudele teistele pakilistele probleemidele lahenduste otsimisse. Samuti õpib järjest enam sotsiaalvaldkonnas ja kodanikeühendustes tegutsevaid inimesi disainmõtlemist ehk kuidas oma igapäevatöös kasutada näiteks antropoloogilisi meetodeid kasutajate vajaduste mõistmiseks, prototüüpimist lahenduste testimiseks ja arendamiseks ning muid disainerite tööriistakohvrisse kuuluvaid vahendeid.

Lisainfo: Merlin Sepp (merlin@heategu.ee; 53 016 866)

Sotsiaalset innovatsiooni arendame koostöös Siseministeeriumiga.

Ühiskondlike muutuste aluseks on sotsiaalse innovatsiooni teket soodustav keskkond, kirjutas Heateo Sihtasutuse tegevjuht Maris Ojamuru Äripäevas.

Meie riik ei muutu aastatega mitte rikkamaks, vaid seisab üha suuremate ühiskondlike väljakutsete ees. Et oleksime probleemide lahendamisel edukad, on vaja leida ja testida uusi, maailmas tõestanud lahendusi, juurutada uusi rahastusmudeleid ja toetada püsivalt strateegilisi muutusi loovat koostööd ühiskonna osapoolte vahel. Eelkõige – suurendada osapoolte valmisolekut ja motivatsiooni näha pikka perspektiivi.

Euroopa Liidus elab ligi 120 miljonit inimest, kellest iga neljas on kõrgendatud ohuga langeda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse küüsi. Eestis elab 17% alla 18aastaseid suhtelises vaesuses ja ligi 10%, ehk 23 000 last absoluutses vaesuses. Töötuse tase Euroopas on jõudnud rekordtasemeni – 26 miljonit inimest. 15-24aastaste töötus on tõusnud Euroopas üle 20%, Eestis on see 17,4%.

Mida teha, et see muutuks? Üks mõjukaimaid innovatsioonilaboreid maailmas on Silicon Valley. Mis oleks, kui ehitaks Eestisse üles oma ühiskondlikke muutusi loova Silicon Valley?

Toetava keskkonna loomine. Ühiskondliku muutuse aluseks on suurem pilt ning sotsiaalse innovatsiooni teket toetav keskkond. On vaja luua motiveerimishoovad, et institutsioonid, investorid ja vabaühendused teeksid koostööd konkreetse ühise eesmärgi nimel. Silicon Valleys kasutusel olev Rainforest’i mudel toetab väärt algatuste kasvu ja seeläbi loob tõhusa partnerluse. Maailma mastaabis edukad strateegilise filantroopia fondid näevad, et suuri ühiskondlikke muudatusi ei saavutata tavapäraseid kaasamise, võrgustike metoodikaid kasutades. Ambitsioonikaimaks missiooniks on saamas muutuste koordineerimine probleemi eri faasides.

Näiteks võiks tuua Ameerika haridusalgatuse Cradle to career. Selle asemel, et luua järjekordset annetustel ja projektirahastusel baseeruvat haridusprogrammi, võttis Strive Together kokku kogukonna liidrid, kes viisid kokku 15 noortega tegelevat organisatsiooni, riiklikud institutsioonid ja lõid ühtsed mõõdikud, et kogu probleemset valdkonda (noorte huvi õppimise vastu) läbi probleemi elukaare vaadata tervikuna. Hoolimata majanduslangusest ja eelarve vähendamisest on programmi 53 eduindikaatorist 34 toonud positiivseid tulemusi.

Kuidas? Defineeriti osapoolte ühishuvi, ühiselt mõõdetavad eesmärgid, loodi ühtne mentorite süsteem. Seda nimetatakse kollektiivseks mõjuks, koosmõjuks. See on ühine pühendumus olulist vastutust kandvate osapoolte vahel, eesmärgiga ühiselt lahendada mõni konkreetse ühiskondlikku probleemi.

Rahastus eeldab koostööd. Koostöö kui muutuste vahend ei ole ju iseenesest midagi uut. Üha enam soodustavad seda ka rahastajad, nt Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Swedbanki annetuskeskkond „Ma armastan aidata“. Edukad näited maailmast: Shape UP, ettevõtete ühised näited kus MM, Snickers ja Dove teevad koostööd, et tagada 500 000 kakaoistanduse töötajale paremad töötingimused. Ka Eestist on tugevad näited kollektiivse mõjuga algatustest olemas: 2007 tegevust alustanud ettevõtete koalitsioon HIV vastu ja 2011. aastal käivitatud ettevõtlikkuse edendamise võrgustik „Unistused ellu“.

Et soodustada kollektiivset mõju organisatsioonide vahel, ei piisa sellest, et loome juurde uusi võrgustikke. See nõuab süsteemset lähenemist organisatsioonide üksteisega lävimisele ning ühiselt seatud eesmärke. Et leida uusi mõjusaid lahendusi ja veenduda nende mõjukuses, on vaja leida uusi innovaatilisi rahastus/investeerimismudeleid. Riigi eelarve on tohutu pinge all – seetõttu erakapitali kaasamine lahenduste väljatöötamise faasis on muutumas hädavajalikuks. Eesmärk on õilis – leida ühiskonna jaoks mõjukaimad lahendused pikaajalises plaanis.

Üks võimalik lahenduse pakkumise viis on ühiskondliku mõju osakud: investeerimismudel, mis aitab luua tõhusad ennetustegevusi sotsiaalsektoris erasektori kapitali ja innovaatiliste lahenduste abil. Mudeli tuumaks on riigi-investori-teenuse pakkuja leping, mille eesmärgiks on leida konkreetsele probleemile efektiivseim lahendus. Eesmärkide saavutamisel tasub riik investorile tehtud investeeringu koos intressiga.

Kui soovime Eestis märgatavaid muutusi, peame edasiliikumiseks kasutama teisi radu – otsima uusi lahendusi, keskenduma uute algatuste kasvule, koosmõjule ning paralleelselt looma mugavad tööriistad, mis aitaksid erasektorit tõhusamalt kaasata.

Äripäev, 08.08.2014
“Kuidas teha oma Silicon Valleyt?”, Maris Ojamuru

###
Arutelu jätkub Arvamusfestivalil 16. augustil Sotsiaalse innovatsiooni laval!

Margus Uudam: Kas on võimalik, et fundamentaalsed lahendused võiksid esmalt alata iseendast?

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni lava avab 16. augustil Arvamusfestivalil teema, mis otsib omanikku ja lahendajat ühiskondlikele probleemidele. 

Oma mõtteid jagas meiega üks esinejatest – Margus Uudam, Heateo kaasamõtleja ja Ambient Sound Investment riskikapitali investeeringute juht:

Olen laeval, teel Helsinkisse. Kell on 8.30 ja mu ees on alkoholireklaam. Lükates selle ka kõige kaugemasse lauanurka, on ta ikkagi 30 cm kaugusel. Kui võtan 4cl’i koos hommikukohvi ja shokolaadiga, saan odavamalt.

Ühiskondlik probleem on olukord, mis on osa või enamuse inimeste poolt mittesoovitav. Kas Eesti kuulumine maailma alkoholitarbimise eliidi hulka on meie ühiskondlik probleem? Paljud ettevõtted, restoranid ja kohvikud teevad oma põhilise kasumiosa alkoholimüügist. Liigsest alkoholi tarbimisest kasvavad ravimite müük ja ravimitootjate börsiaktsiad, kuhu on investeeritud ka meie pensioniraha. Kasvavad tööhõive ja palgad.

Mitmed ettevõtted, kes võidavad alkoholimüügist, toetavad poliitikuid. Võimule saamiseks ja jäämiseks on poliitikutel raha vaja. Kas selline mudel võimaldab meil näha ühiskondlikke probleeme adekvaatselt ja neile sisulisi, mitte näilisi lahendusi leida? Massimeedia ja propaganda on Ameerikas defineeritud juba ühiskondliku probleemina. Ei soovita, et ühiskond näeks kõiki probleeme nii nagu nad on.

Kes põhjustab ühiskondlikke probleeme? Kas see võib olla teadlikult või mitteteadlikult igaüks meist? Mina? Alkoholi liigtarbimine hargneb ämblikuvõrguna laiali suureks hulgaks kulukateks ühiskondlikeks probleemideks – tervis ja meditsiin, liiklusõnnetused, allpool vaesusepiiri elavad pered, väärastunud eeskuju lastele.

Kes lahendab ühiskondlikud probleemid? Kas piisab, kui ütlen, et olen oma maksud maksnud ja las riik rabeleb? Võimalik, et samal ajal ise jätkates probleemide süvendamist, nii eraisiku või ettevõttena. Kas on võimalik, et fundamentaalsed lahendused võiksid esmalt alata iseendast? Ja kui oma prügi on sorteeritud, liigne alkohol kapist välja visatud, rämpstoit menüüst välja visatud, sportimas käidud ja lastega mängud mängitud, võiks kaaluda teistele appi minekut?

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) koostöös Heateo Sihtasutusega kutsub vabaühendusi osalema sotsiaalse innovatsiooni konkursil, mis otsib uuenduslikke ja senisest efektiivsemaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele.

„Nagu Silicon Valley-tüüpi keskused otsivad ja toetavad peamiselt tehnoloogilist innovatsiooni, siis meie otsime sotsiaalset innovatsiooni, ehk siis uusi lähenemisi-lahendusi, mis aitaksid tulemuslikult lahendada ühiskondlikke probleeme“ selgitas Heateo Sihtasutuse tegevjuht Maris Ojamuru.

Algatust, mis pakub innovaatilist lahendust ühiskondlikule murekohale ja on jätkusuutlik, toetatakse 20 000 euroga. Lisaks rahalisele toetusele saavad elluviijad aasta jooksul sisulist nõu ja abi Heateo Sihtasutuselt ning Heateo professionaalsetelt vabatahtlikelt.

Projekte ootame avalikes huvides tegutsevatelt kodanikualgatuslikelt mittetulundusühingutelt või sihtasutustelt.

Konkursi tähtaeg on 16. oktoober kell 15.00. Täpsemad tingimused leiab KÜSKi kodulehelt www.kysk.ee/sotsiaalneinnovatsioon

KÜSK on siseministri valitsemisalasse kuuluv organisatsioon, mille eesmärgiks on toetada vabaühenduste arengut ja tugevdada kodanikuühiskonda. Aastate jooksul on erinevate konkursside ja taotlusvoorude raames arendatud sadade vabaühenduste võimekust ning toetatud kodanikualgatuslikke ettevõtmisi üle Eesti.

2003. aastal loodud Heateo Sihtasutus toetab suure ühiskondliku mõjuga algatuste arengut ning edendab sotsiaalse innovatsiooni ja strateegilise filantroopia valdkondi Eestis. Heateo Sihtasutus on tugevaks aidanud mitmed ettevõtmised nagu SOS Lasteküla, Uuskasutuskeskus, Noored Kooli, Kiusamisvaba Kool ja mitmeid teisi.

Lisainfo:
Mari-Liis Dolenko, KÜSKi vabaühenduste toetusprogrammi juht
Tel 6 556 423
mariliis@kysk.ee

###
15.-16. augustil Paides toimuval Arvamusfestivalil pakub samal teemal mõtete vahetamise võimalust Sotsiaalse innovatsiooni lava.

Rasmus Rask: Eesti vabaühenduste sektor on veel sellises faasis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Heateo ja sõprade Sotsiaalse innovatsiooni laval arutatakse 16. augusti õhtu hakul, kas Eesti vabaühendused on täna altid uuenduslikke lahendusi looma-rakendama ning kelle abist oleks seejuures palju kasu. 

Oma kogemust jagas meiega üks esinejatest, sotsiaalse innovatsiooni importöör ja ettevõtja Rasmus Rask.

Sa oled koos Kristi Liivaga toonud maale sotsiaalset innovatsiooni, olid üks Kiusamisvaba Kooli (KiVa) programmi käivitajatest Eestis. Kuidas see teoks sai?

Aastate eest sain raamatust „Kuidas muuta maailma“ enda jaoks olulise põhimõtte: kui tahad mingit olulist muudatust ühiskonnas ellu viia, siis vajad nii tugevat ideed, tugevat teostajat kui ka head lahendust. Ei piisa ühest, kõik kolm peavad olema. Lisaks olen senisest kokkupuutest vabaühendustega õppinud, et seda ei saa kokku panna, vaid asjad hakkavad tööle õige koosluse väljakujunemisel.

KiVa käivitaski mitmete asjade kokkulangemine. Tunnetasime, et sotsiaalne nõudlus probleemi lahendamiseks on olemas. Midagi juba toimetati, näiteks Lastekaitseliit rakendas lasteaedades Taanist pärinevat Sõber Karu programmi, kuid koolidele suunatud lahendused olid puudulikud. Kokku said kujunev ühiskondlik pinnas ning minu ja Kristi isiklik motivatsioon rakendada Eestis välismaal toiminud lahendust.

Aga ma oleks ettevaatlik innovatsiooni-mõiste kasutamisel, see tundub terminina väga pretensioonikas. Minu arvates peabki sotsiaalne ettevõtlikkus pakkuma just uusi lahendusi ja sotsiaalne innovatsioon ei ole väärtus või eesmärk iseenesest. Ma ei näe siin ka suurt erinevust tavapärasest ettevõtlusest, kus tuleb konkreetses turusituatsioonis leida konkreetsele probleemile sobiv lahendus.

Kas uued lahendused ongi mõistlik tuua sisse välismaalt, et mitte ise leiutada jalgratast?

Lahenduse otsinguil peab eelkõige mõtlema, mis annab parima tulemuse. Kui mingi lahendus on Rootsis või Soomes edukas olnud, siis võib olla mõistlik seda ka Eestis rakendada. Samas välismaa eeskujude puhul peab olema valmis selleks, et mudel ei tarvitse meil nii hästi töötada. Teiste mudel on vaid toorik, mille tööle rakendumine sõltub kohalikest oludest ja tiimi võimekusest, kas ja kuidas suudad selle ellu viia. Näiteks Uuskasutuskeskuse loomise eel käisime Inglismaal tutvumas väga eduka Oxfami mudeliga ning hiljem rakendasime seal nähtut, aga vaid osaliselt.

KiVa puhul oleme seetõttu algusest peale tugevalt kommunikeerinud, et viime praegu läbi KiVa pilootprogrammi – tahame Soomes töötanud mudeli üksühele ära proovida. Sellega ei anna me veel lubadust, et see meil pikaajaliselt sama hästi töötab.  Nüüd, kus pilootaasta on läbi, võime öelda, et Soome mudel on hea. Samas õppisime, et parimate tulemuste saamiseks tuleb Eesti koole programmiks põhjalikumalt ette valmistada, kui seda Soomes tehakse.

Enne KiVa rakendamist oli ka laual, et loome nullist ise mingi lahenduse – võtame ülikooli ja haridusasutused juurde ning hakkame tegema. Samas maailma ja Euroopa kontekstis on Eesti vabaühenduste sektor veel sellises faasis, et on välismaalt õppida küll. Saame kasutada juba läbiproovitud lahendusi ja õppida teiste vigadest.

Kuidas Sinu kogemuse põhjal uuenduslikke lahendusi Eestis vastu võetakse, missuguseid rakendusprobleeme oled kohanud?

Minu hinnangul toimib hästi see, kui inkubaatoriosa on eraalgatuslik – veavad aktiivsed kodanikud, vabaühendused – aga tehtud piisavalt professionaalselt, et vajadusel saaks riik lahenduse mingil hetkel teenusena üle võtta. Meie olime vähem kui aastaga valmis pilootprogrammi läbi viima, samas kui ministeeriumites oli KiVa maaletoomisest räägitud juba mitu aastat.

Meil oli praktiliselt palju kasu Heateo käivitustoest. Saime Kristiga esimesel aastal projekti panna umbes veerandi oma ajast. Samas Heateo portfellijuht Birgit panustas mingil perioodil palju rohkem ja täitis sisuliselt projektijuhi rolli. Kui organisatsioonil sellist tuge ei ole, siis on eelarvesse vaja arvestada projektijuhi tasu, mille meie saime aga muudesse arendustegevustesse suunata.

Eks uute algatuste puhul on kõige olulisem küsimus, kes selle kinni maksab? Meil oli usk, et hakkame tegema, teeme korralikult ja küll siis leiame pikaajalise rahastuse. Selle taga on eelkõige meie üle 10-aastane sotsiaalse ettevõtluse ja minul ka Uuskasutuskeskuse käivitamise kogemus. Meie pagasiga on uut algatust kindlasti kergem luua, kui noortel, kes vajavad veel rohkem sihikindlust oma asja ajamisel, et toetuse lumepall veerema lükata.

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!

Annika Lepp: Organisatsiooni suuremate eesmärkide täitmisesse hästi kaasatud “vabatahtlikest” ja “heategijatest” saavad osalejad.

Heateo Sihtasutuse ja EMSL-i koosmõtlemise tulemusena jõuab 15. augustil Vabakonna lavale heategemise kergust ja raskust avav arutelu.

Loomakaitsevaldkonna vaadet avas meile üks esinejatest, Annika Lepp (MTÜ Loomus):

On hea meel tõdeda, et koostöö erinevate vabaühenduste ja ettevõtete vahel tiheneb aasta aastalt. Koostöö, mida silmas pean, ei ole enam pelgalt valdkonnapõhine (mis on samuti viimastel aastatel tublisti hoogustunud), kuid kogemusi vahetatakse ka organisatsioonijuhtimise küsimustes (sh fundraising, turundus, sise- ja väliskommunikatsioon, ressursside planeerimine jne). Näiteks on vabaühendusi erinevate oma ala spetsialistidega edukalt kokku viinud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit.

Samas on võimalusi koostööks palju ja täna neid võimalusi veel ei kasutata. Kardan, et küsimus pole mitte soovimatuses aidata, vaid pigem pole ettevõtted kursis sellega, millist abi heategevusorganisatsioonidel tegelikult vaja on või milline on abistamise puhul vastastikune kasu. Üllatuseks võib ehk tulla, et raha ei olegi alati kõige ihaldatum abi. Vahel on rohkem kasu asjalikust konsultatsioonist või toodetest-teenustest. Võimaluste tutvustamisel saavad ja peaksidki vabaühendused ise aktiivsemad olema. Ilmselt ongi võtmeküsimuseks ettevõtetele kaasalöömise võimaluste väljatöötamine ja teavitamine.

Eraisikutest annetajad ja vabatahtlikud jagunevad laias laastus kaheks: need, kes abistavad pisteliselt, toetades eelkõige konkreetseid projekte ja need, kes abistavad regulaarselt, olles kas püsiannetaja või nö püsivabatahtlik. Kuigi organisatsioonile on hädavajalikud mõlemat tüüpi kaasalööjad, siis jätkusuutlikkuse ja pideva tegevusvõimekuse tagamiseks otsitakse tikutulega taga just teist tüüpi abistajaid.

Näiteks loomakaitsevaldkonnas annetavad inimesed meelsamini ühe konkreetse looma raviarvete tasumiseks kui laiaulatusliku teavitustöö tegemiseks, kampaania korraldamiseks või seadusloomes osalemiseks. Seetõttu on raskemas olukorras need loomakaitseorganisatsioonid, kes tegelevad loomade probleemide vahendamise ja loomade abistamisega laiemal tasandil.

Oma vajaduste kommunikeerimisel näen mina suurimat rolli eelkõige abivajavatel organisatsioonidel enestel. Fundraising ehk rahakogumine ja vabatahtliku tegevuse arendamine on organisatsiooni võimekuse ja jätkusuutlikkuse garantii. Seda on näiteks paljud loomadega tegelevad ühingud kindlasti taibanud, sest nende kodulehti või sotsiaalmeedia lehekülgi sirvides leiab info nii ühe kui ka teise abistamisvõimaluse kohta üsna hõlpsasti üles.

Loomakaitsevaldkonnas on näha, et need inimesed või ettevõtted, kes abistavad organisatsiooni selleks, et osaleda olulistes protsessides ja aidata ühingul täita seatud eesmärke, on püsivamad kui need, kes teevad seda mõnel teisel põhjusel. Esimesed on üldiselt teadlikumad, pühendunud ja proaktiivsed. Nemad on mäed, kes lähevad ise Muhamedi juurde.

Tegelikult ongi ju enamik tõhusaid vabaühendusi loodud selleks, et ühiskonnas on mingi probleem, mis vajab lahendamist. Need on reeglina seesugused probleemid, millega riik piisava vastutustundega ei tegele või oluliseks ei pea. Seetõttu võiks ju mõelda, kas selliste probleemidega tegelevate organisatsioonide abistajad on “vabatahtlikud” ja “heategijad” või pigem osalejad?

###
Tahaksid meiega vabakonna teemadel kaasa mõelda? Vali Arvamusfestivali kavast välja endale huvipakkuvad teemad:
15. august, Vabakonna lava
16. august, Sotsiaalse innovatsiooni lava

Kohtumiseni Paides!